1/2014 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE VIIES TUND
„Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama. Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte ... Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat" (Ilm 20:1–4).
On tähelepanuväärne, et Johannese ilmutusraamatust lähtuv kuldse ajastu ootus on suurim impulss, millel baseerub kaasaegne optimistlik tulevikunägemus. Samas, kui arvestada kõiki kohutavaid sündmusi, mida ilmutusraamat sisaldab, on sellele positiivsele nägemusele pühendatud vaid mõned salmid. Ometi on need nn „tuhandeaastase rahuriigi" ootuse lähtepunktiks. Enne Kristuse lõplikku tulekut saabub „vahepealne" ehk „eelviimane" ajastu. Siis aheldatakse saatan „sügavikku". Oluline on, et selline ootus oli tuntud nii juutlikus apokalüptilises kirjanduses kui ka evangeeliumides. Vrd Lk 10:18 ja 1Kr 15:24jj. See annab keset viimse aja katastroofilisi sündmusi siiski rahumeelse lõpplahenduse.
Nii nagu apokalüptiliselt pessimistlik nägemus oli oma olemuselt maine-lihalik, nii nähti selles hiljem sageli ka maiste võitluste positiivseid võimalusi. Eriliselt absurdse vormi võttis see Münsteris aastail 1534–35, kui väike grupp radikaalselt meelestatud usklikke kuulutas välja „tuhandeaastase riigi". Keskaegne kirik oli taolist ohtu pareerinud sellega, et kuulutas „tuhandeaastase rahuriigi" kiriku ajastuks, mis lõpeb Kristuse taastulekuga. Kuid Joachim Fiorest oli äratanud taas uue lõpuaja ootuse. Ta väitis, et Isa ja Poja ajastule järgneb Vaimu ajastu, mis algab 1260. aastal. Siis moodustab uuendatud munklus õigete valitsuse. Just sellistest impulssidest sündisid reformatsiooniaegsed katsed luua maapealset rahuriiki.
Kõigest hoolimata osutab hiliastlik (kr chilioi – tuhat) ootus tõelisusele, mis on pälvinud kaasajal üha suuremat tähelepanu. Tuhandeaastase rahuriigi ootus on võimaldanud ajaloo arengut näha selgemalt ka usulises perspektiivis. Seni oli inimkonna arengut vaadeldud enamasti „patust rikutuna", kuid unustati, et Jumal on päästeloo käigus muutnud maailma ka positiivses suunas. Orjanduse ja rassiliste eelarvamuste kadumine, naiste ja laste õiguste kaitse, sotsiaalse hoolekande paranemine ning kõik püüdlused inimväärika ja Loojale meelepärasema ühiskonna saavutamiseks ei ole ainult asjatud katsed rikutud maailma parandada.
Hoolimata „apokalüptilistest vapustustest" on need „eelviimase ajastu" lootuse märgid. Nende eest astusid sageli välja usulised vähemused, kes uskusid Kristuse peatset taastulekut. Kindlasti pole see olnud mingi sirgjooneline areng parema maailma suunas. Kõik need saavutused on sündinud uue maailma „sünnitusvaludes". Sellega on seletatav „ajastute vahel" elava põlvkonna traagika. Saatana väljaheitmine taevast annab põhjust juubeldamiseks, kuid maa peal, kuhu ta heidetakse, tähendab see esialgu kannatuste ja häda mitmekordistumist (Ilm 12:12; vrd 6:2j; Mt 6:10). Ometi on see ajutine olukord, sest saatan aheldatakse ja heidetakse „sügavikku". Seni tähendab kristlaseks olemine siiski „ajastutevahelist" elu ja Jeesuse Kristuse taastuleku ootust. Viimane annab sära ja tähenduse ka „eelviimasele ajastule", mille ootust me jagame kogu looduga.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Millised on sinu kujutlused „tuhandeaastasest rahuriigist"?
• Kuidas on neid kirjakohti sinu koguduses käsitletud?
• Kas saatana meelevald maisuses on piiramatu?
• Milline tähendus võiks olla õpetusel saatana aheldamisest ja „tuhandeaastasest rahuriigist" meie praktilisele usuelule?
• Milline on usklike viimne lootus?
• Kas sa ootad maailma olude paranemist või Jeesuse Kristuse taastulekut?
• Milliste „eelviimaste asjade" eest peaksid usklikud seisma?
