02/2014 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE KAHEKSAS TUND
„Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas ... Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele... Ja teie isandad, tehke sedasama neile ning jätke maha ähvardamine, teades, et nii neil kui teil on Isand taevas... Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus!" (Ef 6:1–10).
Pauluse sõnumis kohtame tollele ajastule iseloomulikke suhteid. Jutt on suurperekonnast, kus pereisa, lapsed ja orjad elavad külg külje kõrval. Kasvatus ja argitöö käivad käsikäes. Isa kohustuste täitmine võib võtta nii positiivseid kui negatiivseid väljendusviise. Alguses seisab siiski hoiatus, et lapsi ei tohiks karmusega „ärritada", vaid manitsuse ja juhatamisega kasvatada. Kreeka sõna paideia peab silmas kasvatust autoriteedi ja eeskuju läbi.
Kristlik usk annab inimsuhetele uue, osadusliku ja partnerliku iseloomu.
Kuid suurpere juurde kuuluvad ka suhted sulaste ja orjadega. Just siin märkame, et kristlik usk annab neile uue, osadusliku ja partnerliku iseloomu, sest Jumala ees on kõik võrdsed.
Vastandina Jeesuse kutsele astuda „maailmast" välja, et saada tõelisteks jüngriteks (Mt 10:34–39; Lk 9:57–62), näeme siin kristliku eetika teist poolt. Pauluse manitsused lähtuvad Vana Testamendi elukorraldustest ja kümnest käsust, samal ajal kui Jeesus avab Mäejutluses esitatud Jumala riigi programmi. Need kristliku eetika mõlemad alustalad kirjeldavad „uut inimest" kõige erinevamates olukordades. Ühest küljest on ta Jumala riigi eest võitleja, kes on valmis mängu panema ja kaotama isegi seda, mille poole tavainimesed püüdlevad. Teisest küljest on ta aga vabastatud, tervendatud, kaasinimestega lepitatud ja kogukonnas lugupeetud inimene. Pauluse kodukorda käsitlevad manitsused on orienteeritud teisele, nn „normaalsele olukorrale".
Loomulikult on see „normaalne olukord" kirjeldatav olemasolevate ühiskondlike suhete ja eelduste raames. Kuid need suhted pole igavesed, sest kui neis osalejad täituvad Jeesuse Kristuse Vaimuga, hakkavad ka senistele suhetele omased tavad ja kombed muutuma. Pühale Vaimule allutatuna saab koduski juhtivaks motiiviks Jeesuse järgimine.
Kristliku eetika jõud seisneb selles, et kõige erinevamad isikute rühmad on allutatud ühele Issandale. Nad kõik on „vennad ja õed", „Kristuse sulased, kes kõigest hingest teevad Jumala tahtmist" (Ef 6:6). See muudab kõik seisuslikud erinevused suhteliseks. Sellele lisandub eriline manitsus „isandatele", et nad arvestaksid, et ka nende jaoks on „Isand taevas". Muidugi kehtib see ka nendele isandatele, kes ei ole koguduse liikmed. Teiste sõnadega, siin ei kiideta iga olemasolevat korda õigeks, inimlikuks ja heaks, vaid allutatakse kõrgemale – jumalikule korrale.
Koduses eetikas on samas ka muutumatu osa: kuigi kohustusi vaadeldakse kehtiva seisusliku korra raames, ei isoleerita neid isikutest ja nende suhtest Jumalaga. Vooruslikkuse nõue ei lähtu mitte seisuslikust korrast (Platoni ideaalriik), vaid vastutusest Jumala ees. Nii vormib kristlik armastus ka sotsiaaleetilisi suhteid.
Antud manitsused näitavad, kuidas usk Kristusesse pidi kujundama antiikse suurperekonna siseseid suhteid. Hilisemal ajal, kui kodu ja töö üha enam eristusid, kujunes välja vastuolu isikliku ja ilmaliku elu vahel. Tekkis arvamus, et kristlik elukäsitlus peaks just kodustes suhetes erakordselt puhtalt väljenduma, samal ajal jäi tööeetika vaateväljast välja.
Apostli manitsus peaks meid täna panema nii koduseid kui tööalaseid suhteid kristlikus vaimus üle vaatama.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kas loetu on üksüheselt ülekantav tänasesse päeva?
• Milliseid erinevusi täheldame Pauluse-aegsete ja kaasaegsete peresiseste suhete vallas?
• Kas lapsed peavad olema absoluutselt kuulekad oma vanemaile?
• Kui ei, siis millised oleksid suuremad erinevused Pauluse-aegse pere ja kaasaegse pere vahel?
• Millised kaasaegsed töösuhted sarnanevad kõige enam „orjapidamisele"?
• Kuidas seista kristlastena vastu „orjapidamise" mentaliteedile?
• Mis on siin muutumatu Jumala sõna kõigile ajastutele?
