Piibel kodugrupis 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!"? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!" Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha" (Lk 17:7–10, vrd 1Kr 9:19).
Kristlik teenimine on usuelu endastmõistetav ja loomulik väljendus.
Sulane, kes oma kohustused on täitnud, saab tavalise tasu ja on ikkagi vaid „tühine"? Tähendab, tal ei ole midagi erilist ette näidata. Jeesus ei alahinda selle tähendamissõnaga oma jüngrite tööd. Ta manitseb neid alandusele Jumala palge ees. Meie suhe Jumalaga ei põhine mitte käsul ja kohustustel, vaid armul ja usul. See tähendamissõna ütleb, et usuelu võib ohustada isegi „teokas usk ja töökas armastus" (1Ts 1:3). Ühiskondlikud suhted on muutunud, orjus on asendunud palgatööga, kuid kaasinimeste teenimine ja selleks vajalik töö on jäänud.
Kui rootsi vaimulik Birger Forell lõpetas 1947. aastal oma töö Inglismaal saksa sõjavangide laagrites (enne sõja algust oli ta aidanud Berliini saatkonna vaimulikuna paljusid juute ja antifašiste), pidas ta oma lahkumiskõne just selle teksti alusel. Ta ütles, et need sõnad pole öeldud ainult sulastele, vaid ka vabadele inimestele ja peremeestele, kes töötavad nagu „sulased". See on sõnum ennastohverdavast armastusest.
Kristlastena ei tohiks me näidata abivajajate suhtes üles armulikku üleolekut. Tegelikult oleme ligimestele rohkem võlgu kui teised. „Armuannid" ja armastus ei ole midagi, mida saaks väljendada või väljendamata jätta. See ei ole vabatahtlik armulikkus, mille peale võiks oodata kõikvõimalikke tänuavaldusi. Kristlik teenimine on usuelu endastmõistetav ja loomulik väljendus. Me võime jääda selles osas võlglasteks nagu Jeeriko teel preester ja leviit, kes jätsid kannatanu tee äärde abituna lebama.
Kristlastena oleme kõigi abivajajate sulased, sest Issand astub meie teele sageli just „pisemate vendadena" (Mt 25:40), kes vajavad abi. Olles küll „kuninglik preesterkond", oleme samas kõigi teenijad.
On selge, et me ei täida oma kohustusi kaasinimeste vastu ainult vaimustusest, rõõmust ja armastusest, vaid ka teadmises, et tegevusetus võib osutuda isegi needuseks ja süüks, mis maksab kord karmilt kätte (I. Kant). On olemas halli argipäeva kohustusi, mida tuleb ikka ja jälle täita (neid kirjeldavad Vana Testamendi tarkusesõnad). Niikaua kui me täidame neid ligimest teenides, ei rõhu need meid. Sellepärast peaks iga kohustus saama sisemiselt hingestatud. See on võimalik vaid konkreetse inimese vajadustele mõeldes. Samas on kõik abivajajad meie „pisemad vennad" (Ef 6:1–9).
Kord nägi misjonär väikest tüdrukut oma venda kandmas ja ütles kaastundlikult: „Laps, sa oled nii väike, miks sa kannad nii rasket koormat?" Tüdruk vaatas talle imestunult otsa ja ütles: „Ma ei kanna mingit koormat, ma kannan oma venda!"
Head sulast iseloomustavad kolm asja: esiteks, ta ei tee mitte oma, vaid isanda tahet. Teiseks, tal on südamel peremehe, mitte oma heaolu. Kolmandaks, sulasena pole tal mingeid isiklikke ambitsioone.
Apostel Paulus ütleb hiljem evangeeliumi kuulutamise kohta: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!" (1Kr 9:16).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kas muistsed pildid „sulase ja peremehe" vahekorrast on kaasajal veel aktuaalsed?
• Millal me viimati töötasime üle oma jõu, ilma et keegi oleks tänanud?
• Kas on võimalik kaasinimesi „hingestatult" teenida?
• Mis meid takistab end tundmast „kõlvatute sulastena"?
• Mida võiksime sellest sulasest õppida?
• Millist tasu me võiksime siiski oodata?
