03/2014
VIIEKÜMNES TUND
„Jeesus lausus talle: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule järgne mulle. Aga kui noormees seda sõna kuulis, lahkus ta kurvastades, sest ta oli suure varanduse omanik" (Mt 19:16–30; vrd Ap 4:36j; 1Tm 6:17j).
Noormehel oli palju objektiivseid asjaolusid, miks ta ei saanud just siin ja praegu Jeesust järgida.
Evangelist juhatab selle vestluse sisse noormehe küsimusega: „Õpetaja, mis head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?" Vana Testamendi käsuseadus oli seda selgelt näidanud, mis on hea (vrd Mi 6:8). Jeesus vastab: „Pea käsud!" Teoreetiliselt, kuid mitte praktiliselt, on nende pidamisega võimalik igavest elu pärida (Rm 2:13). Siis aga juhib Jeesus kogu vestluse rikka noormehe jaoks kesksele küsimusele. „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele" (s 21). Just siin pannakse noormehe senine usk proovile. Kahjuks tundus maine varandus talle taevariigist siiski olulisem.
Stoitsismi rajajast Zenon Kitionist räägitakse, et ta olevat oraaklilt küsinud: „Mida ma peaks tegema, et kujundada oma elu parimal viisil?" Oraakel vastanud: „Ela surnutega!" Zenon mõistnud vastust õieti ja pühendunud muistsete tarkade tundmaõppimisele. Stoikud uskusid, et elu omandab tähenduse ja väärtuse tarkuse ja arukuse kaudu.
Jeesuse vastus rikkale noormehele oli hoopis teistsugune. Ta kutsus üles konkreetsetele tegudele. See tähendas harjunud elulaadist loobumist. Jeesus ei nimetanud senist elulaadi patuseks. Kuid elav usk ei saa olla loomuliku elu pehme kate. See ei ole üldlevinud moraali kuldne kroon. Jeesus nõudis midagi erakorralist ja rikas noormees leidis, et see on võimatu.
Rikkusest loobumise kohustus pole üldistatav „üleüldise seadusandluse põhimõttena" (I. Kant). Kuid see pole rakendatav üksnes usklike väljavalitud grupile (mungad, preestrid jne). See ei eelda usuelu radikaliseerimist, vaid individualiseerimist. See oli üleskutse konkreetsele rikkale noormehele.
Lugu ei illustreeri moraali ja moraalituse vastuolu. Mõelgem vaid Jeesuse võrdumile erinevatest talentidest. Minu elu moraalne väärtus ja „rahuldus" seisneb selles, et ma leian siin ja nüüd mulle ainuomase ülesande. Kui ma hoian kõrvale sellest, mille kohustuslikkust ma elus olen mõistnud, muutub see mulle võlaks.
Jutustus on suurepärane näide ka erinevate kohustuste kokkupõrkest. Lause „...ta oli suure varanduse omanik" võib olla üldistatav ka lauseks „Tal oli palju kohustusi". Tal oli palju objektiivseid asjaolusid, miks ta ei saanud just siin ja praegu Jeesust järgida. Subjektiivselt leidis ta, et Jeesus talle meeldib ja tema meeldis ka Jeesusele (Mk 10:21), kuid varandusega seotud kohustused osutusid takistuseks.
„Igavest elu" (s 16) ja õnne ei koge mitte see, kes pole lihtsalt ühestki käsust üle astunud, vaid see, kes midagi väga konkreetset ja positiivset on mõne inimese heaks teinud. Jeesuse käsk: „Anna vaestele" (s 21) tabab eetiliselt hea tuuma. Rääkides tasust „...siis on sul aare taevas" (s 21), toonitab Jeesus teostatava mõttekust.
Jutustus lõpeb tõdemusega, et mitte ainult vaesed ja kadunud, vaid ka rikkad tulevad Jeesuse juurde. Teiste sõnadega, nemadki võivad olla kadunud ja vajada Jeesuse abi (vrd Sakkeuse lugu). Üldistatult, on olemas mitte ainult vaeste Laatsaruste, vaid ka rikaste noormeeste usk, sest vaevatuid ja koormatuid tuleb ette nii ühel kui teisel poolel. Rahutus võib tõusta ka keset rahuolu, küllust ja luksust.
Muistse lauliku hoiatus kõlab kõigile: „Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!" (Ps 62:11)
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milliseid tundeid minus tekitab Jeesuse üleskutse rikkale noormehele kogu vara maha müüa ja vaestele jagada?
• Kas see Jeesuse käsk on üldistatav?
• Kas see Jeesuse käsk pole suunatud ainult vähestele?
• Kas Piiblis on ka teistsugust suhtumist varandusse?
• Milliseid kohustuste konflikte olen oma usuelus kogenud?
• Mida tähendab: „Jaga oma vara vaestele!" tänapäeval?
• Kuidas saaksid kaasaegsed rikkad pärida Jumala riiki?
• Kuidas on heategevus ja õndsakssaamine armust usu läbi omavahel seotud?
