04/2014 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel kodugrupis
VIIEKÜMNE ESIMENE TUND
„Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad – ühe temast paremale, teise vasemale. [Aga Jeesus ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!"] ... Ja rahvas oli jäänud seisma ja teda vaatama... Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas. ... Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki. Ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes heitis ta hinge. Aga juhtunut nähes andis väeülem Jumalale au, öeldes: „See inimene oli tõesti õige!" Ja kogu rahvahulk, kes oli tulnud seda pealt vaatama, lõi sündivat nähes endale vastu rindu ja pöördus tagasi" (Lk 23:33–48).
Ristilöödud Kristuse surm kutsus esile maailma ajaloo suure pöörde.
Kristluse ajaloos on kujunenud nii, et Ristilöödu kannatuste ja surma asemele on kuulutatud „risti" kui abstraktset printsiipi. Peame seisatuma koos rahvaga ja vaatama, kes see on, kes Kolgata ristil sureb? Kes on see ristilöödud Kristus, kelle surm kutsub esile maailma ajaloo suure pöörde? Alles seejärel saame rääkida „eituse jõust", mulda langenud nisuivast, mis kannab vilja. Suur-Reede sõnumit ähmastab ka õnnele ja edule orienteeritud kristlus, mis kuulutab Jumala Poja väge, mis garanteerib kõik maised hüved ja lõpuks ka surematuse. Teiseks suureks kiusatuseks on eudaimonistlik ehk õnnele orienteeritud kristlus, mis heidab kõrvale ristil sureva Inimese Poja.
Mis siis muudab ristilöödud Issanda nii kõnekaks?
1. Ristilöödud Kristus on solidaarne ja samastatav kõigi kannatavate inimestega. Ükski teine Jeesuse elu etapp ei ole usklikke isiklikult nii kõnetanud kui tema kannatus ja surm. Samas osutus „sõna ristist" usklikele „Jumala väeks" (1Kr 1:18). Siin öeldi ikka ja jälle, et „kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, on saanud nurgakiviks" (Ap 4:10j). Needus on asendunud õnnistusega.
2. Jeesuse Kristuse surm ristil ei pühitse inimseaduste ülimuslikkust (nagu Sokratese surm), vaid tähistab viimast joont ja pööret. Ristilöödu läbi on maailma tulnud vägivallast ja relvajõust erinev jõud. See on nõtruse jõud, mis murrab kurja ja kättemaksu väe.
3. Ristilöödu ei pühitse lõputut taandumist ja maailmast põgenemist. Tema ohver ja kannatus ei kujune vajaduste puudumist idealiseerivaks ideoloogiaks.
4. Ristilöödu kannatustes on nähtud vabastavat ja uut jõudu andvat väge. „Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks" (Js 53:4–5).
5. Teisest küljest elame me ristilöödut vaadeldes läbi ohvri ja kannatuse kohutavat valu. See on midagi, mida tuleb võtta täie tõsidusega. Siin pannakse küsimuse alla ihuliku tervise kultus. Siit alates ei saa ihu olla enam kurjuse jõududele väljapressimise vahendiks (Mt 4:1–11 vrd. Ii 2:4) Samas kõneleb „valude mehe" pilt inimese patust ja vajadusest saada päästetud.
6. „Ristilöödud" Jumal on midagi paradoksaalset. Kuid see on armastuse paradoks. Kui loodusnähtused võtavad Jeesuse surma hetkel erilise vormi: päike pimeneb, kalju lõheneb, maa väriseb, templi eesriie rebeneb ja hauad avanevad, siis sellepärast, et kogu loodu tajub Looja armastava südame murdumist. Selles „murdumises" saavad viimased esimesteks. Seda väljendavad Jeesuse sõnad: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34). Nii ei sünnita Jeesuse surm enam „draakoni hammaste uut külvi", vaid needus asendub õnnistusega (Sk 8:10–13).
Need on asjad, mille üle peaks ristile vaadates mõtlema.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milliste mõtetega vaatad sina ristilöödud Kristusele?
• Kuidas mõistavad meie kaasaegsed Suur-Reede tähendust?
• Kuidas võiks keegi teiste pattude eest surra?
• Miks inimesed ei usu Jeesuse ristisurma lunastavat väge?
• Kas Kristuse kannatusel ja surmal võiks olla ka laiem ühiskondlik tähendus?
• Mida tähendab pilk ristilöödud Issandale minu isiklikule usuelule?