Jumala ja inimese valikud

05/2014

Piibel kodugrupis 16 tammo joosep
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

VIIEKÜMNE KOLMAS TUND
„Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!" (1Kr 1:26–31 vrd Mt 5:1–3).

Jumala valik põrkub teatud vastupanule isegi koguduse sees.

Jumala meetodid oma riigi ülesehitamisel on paradoksaalsed ja seda näitab apostel Pauluse meelest juba koguduse liikmete koosseis. See vastab Jeesuse poolt öeldule: „viimased saavad esimesteks". Rõhuasetus ei ole siin mitte niivõrd patustel, kuivõrd põlatuil, haigetel ja sotsiaalselt nõrkadel. Kui juudi mõttelaadis valitses „õigete ja patuste" vastandamine, siis klassikalise paganluse maailmas kohtame tugevate ja nõrkade vastandamist. Nõrkusel on siin palju mõõtmeid: narrus, nõrkus, halvakspanu. See on Jumala valik, et kõigutada maailma aluseid, mis hindab ainult tarku ja tugevaid. Ta lausa otsib neid, keda maailm põlgab. Ta „kutsub olematuid nagu olevaid" (Rm 4:17). Hoolimata vastuseisust ja nõrkusest sünnib kogudus, kes maailma silmis pole miski. Jumala plaanis on see nõnda, et „ükski inimene ei kiitleks Jumala ees" (1Kr 1:29).

Kuid see valik põrkub teatud vastupanule isegi koguduse sees. Paulus kirjutab sellest nõnda: „Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena! Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud" (1Kr 4:8,10). Kiriku kahe tuhande aastases ajaloos leiame rikkalikult illustreerivat materjali vaimulikule kõrkusele, uhkusele, ahnusele ja võimujanule. Seda ohtu nähes ütleb apostel Paulus: „Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini" (1Kr 4:13). Martin Luther King on selle kohta öelnud kaasaegsema hinnangu: „Me kaldume edu hindama rohkem oma palkade ja autode suuruse kui abivalmiduse ja inimlikkuse järgi."

On selge, et kaasaegses maailmas võivad iga kogudust tabada edukusest ja haritusest lähtuvad hinnangud. Nii sünnivad „ilusate ja rikaste" kogudused, kus unustatakse edutud ja ühiskonnast tõrjutud. Kõige tähtsusetumad ja ühiskonna pildist tõrjutumad on need, keda keegi ei märka ja kellest keegi midagi ei räägi. Küll aga räägitakse auväärsetest, tugevatest, uhketest, loomulikest, tervetest ja edukatest „üliinimestest". Fr. Nietzsche, kes kuulutas „üliinimese" tulekut, häbenes ristilöödud Jumalat – Naatsareti Jeesust. Peab ütlema, et maailm, milles elame, häbeneb Jeesust tänini. Kristlastena peame küsima, mis vaimu lapsed me oleme?

Meie aga teame, et Jumala Vaimust sündinud uus elu, millesse me usume, tuleb üksnes Jeesuse Kristuse lunastava ristisurma läbi (2Kr 5:18; Ef 2:8). Nii ütleme keset nähtavusele ja välisele kuulsusele ülesehitatud maailma koos apostel Paulusega: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!" (1Kr 1:31).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kes on sinu meelest kaasaegses maailmas tunnustatud ja kuulsad?
• Kas staaride austamine on ainult maailmas või ulatub see ka Kristuse kogudusse?
• Kuidas „kristlike staaride" kultus mõjutab koguduse elu ja misjonitööd?
• Miks kristlased toetuvad ikka ja jälle kuulsatele ja tunnustatutele?
• Miks me tahame olla tuntud ja märgatud?
• Miks Jumal valib põlatuid ja tõrjutuid?
• Kas me oleme valmis elama ja töötama ka maailmale „märkamatuks" jäävas koguduses?