05/2014 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel kodugrupis
VIIEKÜMNE NELJAS TUND
„Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele... Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele!" Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!" Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari" (Mt 20:1–16 vrd 2Ms 16:17j).
Iga inimene on, sõltumata oma tulemuslikkusest, sama väärtuslik kui teine.
Jeesuse tähendamissõna kõige väljakutsuvam osa on see, et majaisand maksab lõpuks erineva tööaja ja tulemuse eest sama palga. On ju raha kõige raskem proovikivi meie iseloomule. Loetu ei ole ainult illustratsioon sellele, millised on Jumala mõõdupuud palgamaksmisel. Majaisanda palgamaksmise viisil on väga ulatuslik tähendus ka meie elukorraldusele ja töömaailmale, sest me ju palvetame: „Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!" (Mt 6:10).
See võrdum konkretiseerib Jeesuse sõnu: „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi" (Mt 6:33). Siin muutub Jumala riigi Vaim ja tema õigus maiselt kogetavaks. Kui me ka ei oska neid lauseid alati sõna-sõnalt tänasesse töömaailma üle kanda, elame selleski Jumala palge ees ja ei kuskil mujal.
„Päevapalk", mis makstakse, ei ole mingi abstraktne usulis-religioosne hoiak, vaid on töötaja (ja tema pere) elatis. Iga inimene väärib võrdset hindamist, võrdset õigust elule ja sotsiaalset kindlustatust. See on midagi miinimumpalga taolist, mis eelpool nimetatut siiski ei suuda katta. Tänaste töösuhete juures on siin kirjeldatu midagi utoopilist, paradoksaalset ja ebareaalset. Kuid kui tööpäev võib tööliste jaoks olla erineva pikkuse ja intensiivsusega, siis sellele järgnev öö on võrdse pikkusega kõigi jaoks, nagu on võrdsed nii töölise kui „töötu" elementaarsed vajadused.
See, mida siin eitatakse, on kujutlus inimeste „geomeetrilisest võrdsusest". Platon ja Aristoteles olid sellist „võrdsust" kirjeldanud saavutuse ja tasu proportsionaalsusena. Antiikne põhimõte – võrdne võrdsetele, mittevõrdne mittevõrdsetele – asendub Uues Testamendis kõigi inimeste „aritmeetilise võrdsusega". Iga inimene on, sõltumata oma tulemuslikkusest, sama väärtuslik kui teine. Ekstreemsel viisil võib see viimased panna esimesele ja esimesed viimasele kohale (s 16). Või nagu lähiaja üks rikkaimaid mehi Aristoteles Onassis on öelnud: „Rikas mees on sageli vaid vaene mees, kellel on palju raha."
Piibli järgi saab inimeste võrdsus teoks üksnes „Jumala ees". Vaid Looja asetab inimesed samale tasemele. Just sellest Jeesus oma Jumala riigi võrdumis räägibki. Eriti arusaadav on see olukord siis, kui hakkame hindama pika või lühikese elu, pika või lühikese usuelustaaži tähendust. Meil on kiusatus eelistada pikka, kuid Jumala ees peaksime end korrale kutsuma. Tema jaoks on nii ühe kui teise elu igavese väärtusega.
Kuid see ei tähenda töö ja tulemuslikkuse alahindamist. Seda korrigeerib Jeesuse tähendamissõna talentidest (Mt 25:14–30). Ometi antakse meie võrdumis tugev vihje palgapoliitikale. Kõik töötavad inimesed on teatud mõttes võrdsed. Me peame respekteerima ka kõige tagasihoidlikuma panusega kaastöölist. „Jumala headus" ja tema meelevald olla helde peaks iseloomustama meidki. Sellel, kes majaisanda üle nuriseb, on teistsugune arusaam „õigusest" ja Jumala armust. Just grammitäpsusega mõõdetud tasu osutub reaalses maailmas tegelikult utoopiaks.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Mis meid selle Jeesuse võrdumi juures kõige rohkem hämmastab?
• Kas selline palgamaksmine oleks mõeldav tänapäeva ühiskonnas?
• Mis meid tänapäeva palgapoliitikas kõige rohkem häirib?
• Kas see võrdum kirjeldab ainult vaimulikku reaalsust ja armust päästetud saamist?
• Kas antiikne õigusprintsiip „võrdselt võrdsetele" on tegelikkuses realiseeritav?
• Millised võiksid olla selle võrdumi praktilised tagajärjed meie töösuhetele?
