08/2014 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel Kodugrupis
VIIEKÜMNE KUUES TUND
„Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb ... Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad ... Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete?..." (Mt 5:38–48 vrd Lk 6:27–35; Rm 12:14–21; 1Kr 6:1–8; 1Pt 3:9).
Tõeline armastus ei ole „kriitiliste nähtuste" eest põgenemine, vaid aktiivse kodanikujulguse ülim väljendus.
Kindlasti oli „silm silma vastu, hammas hamba vastu" seadus (3Ms 24:20) mõeldud Vanas Testamendis ohjeldamatu vägivalla piiramiseks. Kehaline karistus kehtis nii rikaste kui vaeste suhtes. Rikkad püüdsid rahalise heastamisega aga kergemat karistust saada. Jeesuse üleskutse armastada oma vaenlasi ja kurjale kurjaga mitte vastata lähtub vanatestamenlikust tarkusest. „Kui su vihamehel on nälg, anna temale leiba süüa, ja kui tal on janu, anna temale vett juua" (Õp 25:21 vrd Õp 20:22; 24:17,29). Nii on vaenlasi armastama kutsuv piibellik elutarkus enam kui kristliku eetika eripära. See sisaldab rohkemat kui tavalist heanaaberlikku ja kollegiaalset inimestevahelist suhet. Me ei peaks armastama ainult neid, kes on meile lähedased ja sümpaatsed.
Jumala eesmärk on, et isegi kõige kaugemad saaksid lähedasteks, sest tema ise armastab kõiki. Tema laseb oma päikest tõusta nii heade kui kurjade üle. Armastuse käsust tulenev lähedus ei rajane vastastikusel kasul, vaid usaldusel. Selline usaldus eeldab kaasinimesest alati paremat, kui ta ehk tegelikult on. Kindlasti sisaldab niisugune eluhoiak riske. Kuid siin arvestatakse tõsiasjaga, et inimeses on nii egoistlikke kui altruistlikke tunge. Tänu Kristuse sõnumi levikule kaotas antiikmaailmas ülistatud egoism oma populaarsuse ja asendus hooliva ja halastava elukäsitlusega. Tulemuseks oli hoolitsus orjade, vangide ja haigete eest.
Vägivallatuse eetos murdis mõistuspärase ja aruka, kuid siiski vägivalda propageeriva õigluse põhimõtted. Jeesus näeb, et ennastohverdavas ja isegi vaenlasi armastavas elus on kokku võetud „Seadus ja Prohvetid" (Mt 7:12).
Muidugi võib vaenlaste armastamise käsuga luua ka uusi vaenupilte nendest, kes seda põhimõtet ei taha järgida. Ikkagi jääb õhku ennast õigustav küsimus: „Ja kes siis on mu ligimene?" (Lk 10:29).
Vaenlaste armastamise käsk on selge näide kohustuste kokkupõrkest konfliktides, sest kristlik vaenlaste armastus ei ole elust põgenemine (vrd ida religioone). Kristlik armastus on valmis võitlusteks, vastuoludeks ja otsusteks, mis võivad lõppeda enese ohverdamisega, kuid selles peitub enneolematult aktiivne eluhoiak. Tõeline armastus ei ole „kriitiliste nähtuste" eest põgenemine, vaid aktiivse kodanikujulguse ülim väljendus.
Jeesus eeldas kõige selle juures aga inimloomuse muutumist. „Nõnda kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja" (Mt 7:17). Apostel Paulus ütleb: „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid" (Rm 5:5–6).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milles erinevad Jeesuse järgijad paganaist?
• Milles väljendub „kristlik eluhoiak"?
• Kas kristlik eluhoiak pole elu reaalsusest põgenemine?
• Kas vaenlaste armastamine on üldse mõistlik ja reaalselt võimalik?
• Mida teeksin mina, kui mind ühe kõrva pihta lüüakse?
• Kas minu elus on olnud olukordi, kus ma Issanda eeskuju selliselt järgisin?
• Kuidas täita vaenlaste armastuse käsku koguduslikult?
• Mida me peaksime oma elus ette võtma, et Issanda tahet järgida?
• Kuivõrd on see käsk ühiskonna elus rakendatav?
