09/2014 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
VIIEKÜMNE SEITSMES TUND
„Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!" (Mt 10:34–39).
Jeesus ilmub rahuvürstina, kelle viimseks eesmärgiks on „rahu maa peal" (Lk 2:14). Kuid inimeste reaktsioonide tõttu evangeeliumi suhtes on esmaseks tulemuseks „mõõk". Üks on aga selge, Jeesus ei kutsu relvi võtma. Ta kirjeldab siin inimsuhete polariseerumist. Põhjuseks ei ole mitte jüngrite kurjad kavatsused, vaid Jeesuse ja tema sõnumi hukkamõist kaasaegsete poolt.
Uue tulekul toimubki rebenemine ja kärisemine ja see on valus nagu mõõgalöök.
Kuid vaadakem neid sõnu lähemalt. Jeesus ei mõtle selle rahu all riikide vahelist rahu. Ta kritiseerib näilist, mugavat rahu, inimeste egoistlikke püüdlusi säilitada turvalisus iga hinna eest. Jüngriksolemise juurde kuuluvad isiklikud panused ja ohvrid. Jeesuse toodud uus ei saa vanast kuidagi orgaaniliselt välja kasvada. „Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, sest paik rebeneks küljest ja käristaks augu veel suuremaks. Ei kallata ka värsket veini vanadesse nahklähkritesse, muidu lähkrid rebeneksid" (Mt 9:16j). Uue tulekul toimubki rebenemine ja kärisemine ning see on valus nagu mõõgalöök.
Jeesus ei kirjelda siin vastuolusid institutsionaalsel tasemel, vaid eelkõige pingeid inimese isiklikus elusfääris. Põhjuseks on üleüldine kõlbeline laostumine, millega Jumala Vaimust ja sõnast juhitud inimene ei lähe kaasa. Prohvet Miika ütleb: „Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlaseks on ta kodakondsed" (Mi 7:6). Moraalne allakäik võib võtta isegi vaga maski. „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust" (Mk 7:10–13). Nii püüti ohvriandide templile pühendamise abil mööda hiilida isa ja ema eest hoolitsemisest.
Jeesuse järgimine võib olla vastuolus ka üldkehtiva moraali reeglitega. Mõned korralikud perekonnad ei tähenda veel, et kogukonnas on kõik korras ja et Jeesus peaks sellist korda pühitsema. Ta pole tulnud tooma ka anarhistlikku rahutust ja protesti. Jeesus ütleb, et tänane maailm pole meie isamaja ega päriskodu. Ta osutab palju suuremale eesmärgile. „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise keskelgi, ning tuleval ajastul igavest elu" (Mk 10:29j).
Veelgi olulisem on see, et „kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle" (Mt 10:39). Jeesus ütleb, et oma olemuse, iseenese leidmine tähendab näivast enesehinnangust loobumist. Pinnapealne kohandumine ja igavese väärtusega elu on teineteisega vastuolus. Kõige selgemini ilmneb see Jeesuse soovis, et me armastaksime isegi vaenlasi. On kindel, et seal, kus me ulatame vaenlasele andestava ja halastava käe, tabab meid omade „mõõk". „Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast" (Mt 10:22).
Issand saadab meid nagu lambaid huntide keskele (Mt 10:16), kuid see ei tähenda, et me peaksime koos nendega ulguma. Meie osaks on kuulutada ja järgida Jumala sõna: „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja" (Hb 4:12). „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud" (Jh 16:30).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Milliseid esmaseid mõtteid tekitab meis sõna „mõõk"?
Mida tähendab inglite kuulutus jõuluööl: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu"?
Milliseid uue ja vana elu konflikte oleme oma usuelus kogenud?
Kas „rahu iga hinna eest" aitab tegelike konfliktide lahendamisele kaasa?
Kas kõik konfliktid on välditavad?
Mida tähendab meile „rahu Issandas"?
Milliseid konflikte võib esile kutsuda Jeesuse poolt antud „vaenlaste armastamise" käsu täitmine?
Milliseid vahendeid on Issand meile andnud vaimuliku võitluse võitmiseks?
