10/2014 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
VIIEKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!" – Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!" – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (1Kr 6:12; vrd Gl 5:1).
Kristlase vabadus ei ole midagi „sealpool head ja kurja".
Selle salmi kontekst ei kõnele kristlase vabadusest, vaid ohust vabadust kuritarvitada. Niisiis, aktsent asub loosungi „kõik on mul luba teha" piiritlemisel. Sellest hoolimata kutsub kogu apostel Pauluse kirjanduslik pärand meid üles juudi „seadustest", kultuslikest ja vagaduslikest kommetest vabanema. Samas ei tohi unustada, et Pauluse EI „Seadusele" ei tähenda EI'd moraalile. Vastupidi: hea ja kuri, õiglus ja õiglusetus on tema jaoks absoluutses vastuolus (vrd Rm 2:7jj). „Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fl 4:8). Õiglus on ühiskondliku elu absoluutne eeldus. Kristlase vabadus ei ole midagi „sealpool head ja kurja". Samas vastandub see siiski kitsarinnalisele moralismile ja elu reglementeerimisele.
Tähelepanu tuleks pöörata järgmistele probleemidele:
1. Kristliku vabaduse ajalooliseks lähtepunktiks oli EI juutlikele kultusseadustele ja eriti ümberlõikamisele. Selle vabaduse iseloom tuleb eriti drastiliselt esile märkuses, et Paulus võttis Timoteose ümberlõikamise ette „juutide pärast" (Ap 16:3). Samas Tiituse puhul toimiti teisiti (Gl 2:3). Sellist vabadust võiks kirjeldada asjaliku, aruka ja eesmärgist lähtuvana. Muidugi võivad vabadusega alati kaasneda konfliktid. Kuid kultuslik tava ei ole enam selliste konfliktide lahendamise aluseks. Aluseks on inimelu normaalsed vajadused. Jeesus oli ju öelnud: „Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks" (Mk 2:27).
2. Reformatsiooni ajal aktualiseerus kristlase vabaduse küsimus seoses munkadele antud käskude ja keeldude eitamisega. Askeesi ebaloomulikud vormid vastandatakse tervele ja loomulikule elulaadile. Kuid loomuliku elulaadi seeski on pingeid. Näiteks seksuaaltungi suunamine ja ohjeldamine. Loomulik on ka loomupärase eetiline suunamine. Vabadus tsölibaadist ei tähenda tingimata kohustust abielluda.
3. „Käsuks" võib kujuneda ka teatud sund ühetaolisuse ja võrdsuse toonitamisel riietumises ja kommetes. Loodus on kirju ja mitmekesine. Nii sisaldab kristlase vabadus, loomisest lähtuvalt, alati mitmekesisust ja individuaalsust. Kõik on loodud „nende liikide järgi"(1Ms 1:11 vrd 1Kr 12). Kõige raskemaks kujuneb vabaduse tunnustamine seal, kus me puutume kokku kehalise ebanormaalsusega, mida püütakse defineerida normaalsusena. Pühakiri annab siin siiski selgeid ja põhjendatud suuniseid.
4. Kitsamas kontekstis võiks rääkida ka vabadusest teha kompromisse, näiteks: „Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel..." (Mt 5:25j). Seal, kus kompromiss seisneb oma õigusest loobumises, vastab see Jeesuse eetikale. Näiteks ebajumalatele toodud ohvrite liha söömise küsimuses näeme, et oma vabadus ei ole „käsk", mida tuleks tingimata läbi suruda või tunnustada.
5. Ulatuslikult kirjeldab Paulus „Seadust" seoses inimese siseeluga. „Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub" (Rm 10:4). See tähendab, et usk vabastab sisemistest sundidest, nagu näiteks muretsemisest (Mt 6:25jj).
Mis oleksid aga need asjad, mis ei saa olla vaba valiku küsimused. Nendeks on meie suhe Jumalaga, ligimesega ja meie endigi eluks vajalike annetustega, nagu söök, riietus, töö, puhkus. Need kuuluvad meie elu juurde nagu valgus ja õhk, leib ja vesi.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Mida tähendab minu jaoks kristlik vabadus kõike teha?
• Kus asuvad minu kui kristlase vabaduse piirid?
• Kas kellelgi on usulistel motiividel õigus minu vabadust piirata?
• Kas kogudusel on õigust anda hinnanguid minu vabaduse suhtes?
• Kas peaksime vabaduse nimel tegema ka kompromisse?
• Millised kompromissid on usuelu seisukohalt lausa vajalikud?
• Milline suhe on minu vabadusel ja Jumala tahtel?
