11/2014
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KUUEKÜMNE TEINE TUND
„... nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa. ... rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt ..." (Mi 2:1–11).
Pandi- ja võlaõiguse kasutamine andis rikkuritele võimu vaeste jätkuvaks kurnamiseks ja röövimiseks.
Jeesuse formuleering „Seadus ja Prohvetid" (Mt 7:12; 22:40) leiab siin ilmeka väljenduse. Jumal ei kaitse mitte ainult objektiivset käsku kui sellist, vaid ka selle konkreetset rakendust, selle „hinge". „Seadus ja Prohvetid" tähendab teooria ja praktika kokkukuuluvust, Jumala tahte realiseerimist konkreetsetes olukordades. Kui puudub tahe õigluse eest seista, langevad parimadki seadused ja seadusandjad korruptsiooni ohvriks.
Prohvet Miika võtab vaesed rikaste eest kaitse alla. See, mida ta eriliselt kritiseerib, on „nurjatud kavatsused", mida rikkad kasutavad „väärade vaekausside ja võltsitud vihtidega kukru juures" (Mi 6:11; vrd 3:11). Selleks, et osta kokku üha enam maad, kasutati eriti pandi- ja võlaõigust. See andis rikkuritele võimu vaeste jätkuvaks kurnamiseks ja röövimiseks. Kurjad kavatsused ja võim käivad häbitult käsikäes. Objektiivsed võimalused ja subjektiivsed kaalutlused põimuvad ja sünnitavad ülekohut. Rikaste ahnus on käsuseaduse otsene rikkumine (2Ms 20:17). „Pärisosa" oli see maaomand, mis pidi jääma püsivalt perekonna omandisse (vrd 3Ms 25:10,13; 4Ms 27:1–11). Kuid rikkurid tunnistavad vaid omaenda plaane ja tegutsevad nagu kuningas Ahab (1Kn 21:1‒19).
Selle objektiivse ja institutsionaliseeritud kurjuse vastu ei saa mõistusele ja moraalile apelleerides. Üksnes Jumala kohus murrab sellised ülekohtu ahelad. „Kuulge ometi seda, Jaakobi soo peamehed ja Iisraeli soo juhid, kes te põlgate õigust ja väänate kõveraks kõik, mis on sirge, kes te ehitate Siionit verega ja Jeruusalemma ülekohtuga! ... Teie pärast küntakse siis Siion põlluks, Jeruusalemm saab kivivaremeks ja templimägi võsastunud künkaks" (Mi 3:9–12). Ülekohtuste plaanidele vastandub Jumala plaan. Karistus tabab linna ennast, mis on rikkuse ja ülekohtu kogunemise kese. Linn küntakse põlluks ja tempel saab kivivaremeks. Nende uhkus murtakse, neist tehakse pilkelaule.
Prohveti vastased on ärritunud, et ta julges neile hukatust kuulutada. Jumal on ju „halastaja ja armuline" (2Ms 34:6), sellepärast peaks prohvet ainult positiivselt kõnelema. Nad ütlevad: „Nõnda ei kuulutata! Teotus ei ulatu meieni!" (Mi 2:6). Kuid prohvet Miika tõrjub etteheited. Ta kõneleb ka sõbralikult, kuid neile, kes Jumala korraldusi järgivad. See ei kehti aga rõhujate kohta. „Te ajate ära mu rahva naised nende armsatest kodadest, te võtate nende lastelt nende ehted igaveseks" (Mi 2:9). „Ehete" all on mõeldud siin perekonnale kuuluvat maaomandit.
Prohvet Miika, nagu hiljem Jeesuski, ei tunne mingit püha häbelikkust templi suhtes. Vastupidi, ta ründab valeprohveteid, kes püüavad ülekohut ilustada ja õigustada. Nad ei tahtnud rahvast süngete tulevikuväljavaadetega ehmatada. „Valeprohvetid" on mestis rahva juhtivate kihtidega. Neil on sellest isiklik kasu. Nad „hüüavad: „Rahu!", kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu. Sellepärast tuleb neile nägemusteta öö ja ennustusteta pimedus" (Mi 3:5j). Samal ajal ähvardas tõelisi prohveteid, nagu Aamos, maalt väljasaatmine (Am 7:10–17). Alles hilisemal ajal saadakse aru, kes on tõelised prohvetid (Jr 26:18) ja neile „ehitakse õigete hauakambreid" (Mt 23:29; Lk 11:47).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Milline näeb välja tänane olukord?
Kas me peaksime oma jutlustes ja vaimulikes vestlustes käsitlema sotsiaalseid küsimusi?
Mida räägivad tänased valeprohvetid?
Kas „positiivne mõtlemine" ja usk helgesse tulevikku on kooskõlas Jumala plaanidega?
Milliseid Jumala karistusi on meie rahvas kogenud?
Millised võiksid olla tänased Jumala karistused ülekohtustele?
Kuidas me peaksime usklikena vaeste õiguste eest seisma?
