12/2014 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KUUEKÜMNE NELJAS TUND
„Alguses oli Sõna ... ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde" (Jh 1:1–14).
Vanasõna ütleb, et iga algus on raske. Evangelistid Matteus ja Luukas alustasid Jeesuse sünnist, Markus Jeesuse ristimisest, Johannes alustab Jumala juurest enne aegade algust. Ta kasutab seejuures ilmselt varakristliku laulu sõnu, milles need mõtted olid juba kristalliseerunud. Kui Vana Testament ütleb: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa" (1Ms 1:1), siis siin minnakse veelgi kaugemale – alguste alguse, Jumala juurde. Jumala loov Sõna oli alguses Jumala enda juures ja oli Jumal. See on elu valgus, mis valgustab algusega seotud salapära. Nii annab Johannes Jeesuse sünnile ja elule põhimõtteliselt uue tähenduse: Jeesuses Kristuses tegutses Jumal ise: „... see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna" (2Kr 5:19). Jumal ise astub inimeste maailma ja saab „lihaks". Jumala looming saavutab temas viimse tõelisuse ja täiuse. See on Jeesuse sünni ja jõulude sügavaim tähendus.
„Sõna" läbi on Jumal oma loomingus ning annab sellele tähenduse ja eesmärgi.
Kreeka „logos – sõna" koos „algusega" (s 1) on andnud alust paljudeks filosoofilisteks spekulatsioonideks. „Logosest" kui liikumise seadusest oli kõnelnud Herakleitos ja juudi filosoof Philon oli seda tõlgendanud Jumala loova sõnana. Keskajal samastas Anselm Canterbury´ist Jeesuse Kristuse oma filosoofilises mõtlemises kõrgeima mõistega. Anselm rajas sellele samastamisele oma kuulsa ontoloogilise jumalatõestuse. Kui Jumal on kõrgeim mõiste, millest kõrgemat enam mõelda pole võimalik, on ta sellisena isegi uskmatu inimese teadvuses. Järelikult peab Jumal olemas olema, sest mitteeksisteerivat pole võimalik mõelda. Sellised tõlgendused andsid kristlastele võimaluse näha Naatsareti Jeesuse ilmumist ja tegevust avaramas taustsüsteemis ning vastata ajastule omastele küsimustele.
Kuid sellised mõttekäigud põrkusid samas ka filosoofilisele kriitikale. I. Kant oma „Puhta mõistuse kriitikas" väitis, et „Algus on olemasolu, millele eelneb aeg, mil asja, mis algab, veel ei olnud." Alguse küsimusele vastust otsides on arvatud, et alguses oli tuli, vesinik või Suur Pauk. Kõige otsesemasse poleemikasse Johannese evangeeliumiga astus J.W. Goethe oma „Fausti" alguses. Ta ütles: „Alguses oli tegu." Aga kelle tegu? J.G. Fichte ütles otse välja, et olla tähendab tegutseda ja mina ise annan endale olemise ja alguse. Nagu elu näitab, lõpevad sellised algused läbikukkumisega. Goethe „Faust" on selle teema parim illustratsioon.
Evangelist Johannes ei tegele siin siiski filosoofiliste spekulatsioonidega. Johannese sõnum „Sõnast" kvalifitseerub Jumalana. „Sõna oli Jumal." „Sõna" läbi on Jumal oma loomingus ning annab sellele tähenduse ja eesmärgi. Lihaks saanud Sõna – Jeesus Kristus esindab maailma tegelikku olemust ja tähendust. Kuid langenud ja enesest pimestunud inimene ei suuda jumalikku valgust vastu võtta. „Valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud." ... „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu." Kõigest hoolimata jääb Jumal oma päästeplaanile ustavaks. Tema armastus realiseerub konkreetses elus, kannatuses, surmas ja ülestõusmises.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Miks me küsime: mis oli alguses?
• Millised on meie filosoofilised küsimused kõige alguse suhtes?
• Mis on meie jaoks tähtsam, „sõna" või „tegu"?
• Kuidas avardab Johannese evangeeliumi algus meie jaoks Jeesuse kui jõululapse tähendust?
• Mida tähendab meie jaoks „sõna lihakssaamine"?
• Mida tähendab „sõna lihakssaamine" koguduse kohta?
• Miks ei suuda maailm oma „pimeduses" „valgust" vastu võtta?
