01/2015 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KUUEKÜMNE VIIES TUND
„Kui sa lõikust kogud oma põllult ja unustad põllule ühe vihu, siis ära mine tagasi seda võtma; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, et Issand, su Jumal, õnnistaks sind kõigis su kätetöis! Kui sa raputad oma õlipuud, siis pärast ära otsi oksi läbi; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele! Kui sa koristad oma viinamäge, siis ära lase järel noppida; see jäägu võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele! Pea meeles, et sa ise olid ori Egiptusemaal, sellepärast ma käsin sind seda teha!" (5Ms 24:19–22 vrd 3Ms 19:9–10).
Sotsiaalselt nõrgad tuletavad meelde, et meie parem käekäik pole iseenesest mõistetav.
Iisraeli ümbritsevas paganlikus maailmas käsitleti põllule jäänud vihke või puudele jäänud viinamarju, mida ei jõutud ära koristada, ohvrina looduses elavatele vaimudele. Meie ei usu ehk vaimudesse ja haldjatesse, kuid leiame, et midagi võiks jääda ka lindudele ja loomadele.
Pühakiri tõstab aga esile hoopis uue nägemuse. Kui sa koristad põllult või aiast oma töö vilju, siis ära unusta võõrast, vaeslast ja lesknaist. Vanatestamentlik hoolitsus vaeste ja sotsiaalselt nõrgemate eest ei olnud antiikmaailmas kaugeltki endastmõistetav. Loetu on kontrastne, võrreldes Assüüria vägivaldsuse ja Rooma rangusega, kus sellist humaansust ei tuntud. Roomas tunti rangeid seadusi, mis piirasid sulaste, laste, võõraste ja vaenlaste õigusi. See, kes piiravaid seadusi rangelt täitis, oli õiglane. Niisiis, selline õiglus ei tähendanud inimlikkust ja kaastunnet, see tähendas eelkõige enda allutamist kehtivaile normidele. Tõeliselt inimene ehk humaanne oli eelkõige seadusekuulekas rooma kodanik.
Meiegi ühiskonnas valitsevad kaks arusaama. Üks tugineb õigusele ja seaduslikkusele. Seaduseandjad on kindlasti teinud oma parima, et kaitsta ka nõrgemate huve, kuid üksnes seaduse täitmine võimaldab alati ka nn JOKK-skeeme, kus juriidiliselt on kõik korrektne, kuid kaasinimese õigus tallatakse ikkagi jalge alla.
Piibel aga ütleb, et kõik, mis meil on – maa, võime tööd teha ja saaki koguda – kuulub tegelikult Jumalale, kes on helde ja armuline ning ootab sama ka oma loodutelt. Sotsiaalselt nõrgad tuletavad meile tegelikult meelde, et meie parem käekäik pole iseenesest mõistetav. Piibel tuletab Iisraeli rahvale ikka ja jälle meelde, et nemadki olid kord orjad Egiptusemaal, kust Jumal nad välja tõi. Meie pole ehk orjad olnud, küll aga võõrast võimu tunda saanud. Vene vanasõnagi ütleb: „Vangitorni ja kerjakepi eest pole keegi kaitstud." Tänane rikas võib olla homne abivajaja ja vastupidi. Sellepärast ütleb Issand: „Päästke vaevalised ja vaesed, vabastage nad õelate käest!" (Ps 82:4).
Tänapäeva riikides töötab küll sotsiaalministeeriumi hallatavas alas palju inimesi ja nende kohalolek on tuntav igas vallas, kuid Jeesus ütleb meile, et „vaeseid on ju alati teie juures" (Jh 12:8) ning hoolekandetöö on Kristuse koguduse loomulik osa aegade lõpuni.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Millised on meie ajal ja minu töös need põlluääred ja unustatud vihud?
• Kellele kuulub minu elus ülejääk?
• Kas see, mis mulle seadusega kuulub, on täiesti minu oma?
• Millised võimalused on meil Jumala heldust ja headust välja elada?
• Kas ma olen osalenud mõnes heategevuslikus ürituses?
• Kuidas saaks kogudus oma elus Jumala headust ja heldust väljendada?
• Keda me peaksime oma ühiskonnas eriti aitama?
• Kuidas vältida, et me oma abistamisega ei sünnitaks „sotsiaalset abitust"?
