02/2015 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KUUEKÜMNE KAHEKSAS TUND
„Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles." Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?" Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas." Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!"" (Lk 10:33–37).
Ei ole sellist „kristlikku käitumist", mida ei tuleks ette ka maailmainimeste hulgas.
See lugu on kristliku eetika ja ligimesearmastuse hiilgavaim näide. Ometi osutub selle peategelaseks mitte püha rahva esindaja, vaid usuliselt segase taustaga samaarlane. Ja lõpuks ütleb Jeesus seadusetundjale: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!" (s 37). Jeesus näitab, et tõelist halastust võib kohata ka maailmas ja see on vahel häbiks meile, kes me end tema jüngriteks peame. Vahel on need voorused, mida moraaliteoloogid formuleerivad, maailmas juba olemas. Ei ole sellist „kristlikku käitumist", mida ei tuleks ette ka maailma-inimeste hulgas. Kuid on olemas ka vastupidine positsioon, mitte iga „maailma-käitumine" pole kristlaste poolt järgitav. Normid, põhjendused ja motiivid on erinevad.
Halastaja Samaaria mehe loo mõte on väga lihtne. Halastus on Jumala tahe, mis väljendub konkreetsetes tegudes. Jeesus toob kaks negatiivset näidet, mis peaksid kuulajad häbenema panema, ja ühe positiivse näite. Positiivne näide ühendab endas nii ligimese kui vaenlase armastuse. Siin öeldakse, et vaenlane ei ole alati see, keda me isiklikult põlgame. Vaenlaseks võib osutuda röövlist usukaaslane või ükskõikne, võõrast hädast mööduja. See, mida siin leviidile ja preestrile ette heidetakse, on igas mõttes väga „inimlik" – neil puudus julgus ja pealehakkamine oma ligimest aidata. Nende moraaliseadused osutusid lihtsalt teooriaks. Muidugi suutnuks nad oma käitumist ka põhjendada surnu puudutamisest rüvetumisega. „Ükski neist ei tohi ennast roojastada surnu pärast oma rahva seas" (3Ms 21:1). Aga hättasattunu polnud ju surnud.
Me võime ju spekuleerida, et halastuse asemel võiks ühiskond tugevdada sisejulgeolekut ja ehitada röövlite vastu kindlustatud tee. Ometi võib ka kõige kindlamal teel kellegagi midagi juhtuda. Jeesus eeldab, et selliseid asju võib juhtuda kõikjal ja igal ajastul. Sellepärast ta ütleb: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!" Ikka ja jälle satume olukordadesse, mis nõuavad meilt kaastunnet, julgust ja pealehakkamist.
Me elame ajastul, kus sotsiaalsetele ja ühiskondlikele probleemidele lähenetakse põhimõtteliselt seadusandluse ja vastavate sotsiaalsete teenuste väljakujundamisega. See piirab eraviisilist abiandmist. Meilt nõutakse paljude tegevuste juures vajalikku koolitust ja litsentsi. Ometi ei tohiks me eraviisilist halastust oma eetilisest agendast kustutada. „Halastus" on lahutamatu osa meie kristlikust eluhoiakust ja praktikast. See pole ainult leviitide ja preestrite ülesanne, see pole ainult „samaarlasest" sotsiaaltöötaja kohustus. „Halastus" ei ole mingi sõna „kaanani keelest" või minevikust pärit ohe. See on igavese elu küsimus, mis voolab välja Jumala armust meie vastu ja kannab meid nende juurde, kes just praegu ja siin vajavad abi.
Halastuses leiab praktilise väljenduse apostel Pauluse mõte: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus" (1Kr 13:13).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Milles väljendub kaasaegse ühiskonna halastamatus?
Milliseid röövleid me oma eluteel kohtame?
Kes on kaasaja preestrid ja leviidid?
Kes on kaasaja samaarlane?
Milline on meie suhe ühiskonna sisejulgeolekusse ja sotsiaalteenustesse?
Kas sotsiaalselt õiglane ühiskonnakorraldus suudab asendada halastust?
Milles võiksid kaasaja samaarlased kristlastele eeskujuks olla?
Kuidas on halastuse teema seotud kogudusliku eluga?
Kuidas on halastuse teema seotud igavese eluga?
