02/2015
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KUUEKÜMNE SEITSMES TUND
„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse" (Mt 5:7).
Makarios – „õnnis" on igaüks, kes osaleb Jumala pakutud õndsuses. Kuigi see on lähedane mõistele „õnnelik", ei samastu see siiski maise „õnnega". Sõna „õnnis" haarab endasse ka igavikulised ootused ja väljavaated. Just tänu sellele perspektiivile võime me juba praegu olla „õndsad", kuigi veel mitte „õnnelikud".
Jumala halastus väljendub tema lõputus ja abistavas armastuses, inimese puhul kaastundes.
„Õndsad on halastajad" kirjeldab aktiivselt tegutsevat hoiakut. Eleemon – „armulik", „halastaja", „kaasatundja". Jumala puhul väljendub halastus tema lõputus ja abistavas armastuses, inimese puhul kaastundes. „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale?" (Js 49:15a). See kaastunne väljendub kindlasti emale omases aktiivses tegevuses. See hoiak ei kirjelda mitte ainult juutluses levinud almuste andmise praktikat, vaid sisaldab endas ka vastastikust mõistmist, lugupidamist ja võimet andeks anda.
Jeesus tõstab siin esile tõeliste jüngrite põhilise iseloomujoone. Nad „võtavad osa ka võõrast hädast, madalusest ja süüst. Neis hõõgub vastupandamatu armastus väetite, haigete, armetute, alandatute ja vägistatute, ülekohtu all kannatajate ja hüljatute vastu. Nad otsivad üles pattu ja süüsse langenuid. Ükski häda pole küllalt sügav, ükski patt liiga kohutav, et halastus nende juurde ei pääseks" (Bonhoeffer). Kes nõnda kaasinimestesse suhtuvad, leiavad ka ise Jumala juures halastust. Seda suhet kinnitab ka Meie Isa palve (Mt 6:12,14). Me võime küll andestada ja vabandada – kuid tõeliselt saab andeks anda see, kes ise elab Jumala armust. Seda toonitab kogu Vana ja Uus Testament. Piibel ülistab Jumala halastust ja armulisust (1Ms 32:11; 2Ms 34:6; Ps 86:15; Jl 2:13 jt). Kõige selgemini väljendub Jumala armastus kadunud poja loos (Lk 15:11–32). Jumal ilmutab oma halastust eelkõige väljavalitud rahva suhtes (Rm 11:26; 15:8). Kuigi halastus on Jumalale loomuomane, jääb ta siiski seejuures oma otsustes sõltumatuks (Rm 9:18).
Jumala halastust kogetakse kõige selgemini patust vabanemisel (4Ms 14:19). Kuid samas on halastusel ka oma kord ja piirid. Jumala halastus pakub päästet küll kõigile, kuid teostub nende juures, kes Jeesuse Kristuse usus vastu võtavad. Inimene, kes Taaveti pojale hüüab: „Halasta meie peale!" (Mt 9:27), kogeb Jumala halastust. Sellel, kes tahtlikult Jumala halastuse jalge alla tallab, jääb üle oodata Issanda karistust (Hb 10:28–31).
Halastuse praktilise rakenduse kõige ilmekam näide on antud jutustuses halastajast samaarlasest (Lk 10:30jj). Kristliku halastuse vastand oleks stoitsistlik intellektualism või budistlik nõue, mitte sekkuda kaasinimese karmasse. Piibellik halastus ja kaastunne puudutab ka loomariiki: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm" (Õp 12:10). Neid, kes küll ise on kogenud halastust, kuid ei osuta seda teistele, ootab kohus (Mt 18:33jj; Jk 2:13).
Kristlik õpetus halastusest on jätnud sügava jälje lääne käsitlusse humaansusest. Johann Gottfried Herder seob humaansuse ja halastuse erilisel viisil. „Halastus" on humaanse elukäsitluse kõige olulisem adjektiiv. Ta kirjutab: „Kahjuks ... on meie keeles sõnale inimene ja veelgi enam halastavale sõnale inimlikkus omistatud kõrvaltähendus madal, nõrk ja väär kaastunne..." Ometi „inimene on mullast, habras, hetke hingusest sündinud savionn; ta elu on vari, tema loos on maise elu vaev. See mõiste juhib inimlikkuse juurde, s.t kaasinimeste suhtes halastava kaastunde väljendamise juurde" (Herder, Humaansuse edustamise 27. ja 28. kiri).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Mida tähendab halastus sinu jaoks?
• Milles väljendub tänapäeval humaansuse ideaal?
• Mis vahe on heategevusel ja kristlikel halastustegudel?
• Mis juhtub inimese või kogudusega, kui ta unustab halastuse?
• Millised võiksid olla halastuse piirid?
• Milline suhe on meie õndsusel ja halastusel?
• Kust me ammutame halastustegudeks vajalikku jõudu?
• Kuivõrd on halastusteod ja sotsiaalprojektid omavahel ühildatavad?
