04/2015 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
SEITSMEKÜMNE ESIMENE TUND
Teadlikkus ajaloost ja selle tegelastest annab usule avaruse ja tugevuse.
„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. ... Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata , kuhu ta läheb" (Hb 11:1, 7–8; vrd Lk 17:5j).
Heebrea kirjas esitatud mõtted usu kohta tulenevad koguduste erilisest olukorrast. Kiri koostati 60-ndate aastate alguses või keskpaigas. Koguduse esimesed õpetajad, kes olid oma silmaga näinud Jeesust kuulutamas, olid juba surnud (Hb 13:7). 64. aastal algas Roomas keiser Nero ajal kristlaste esimene tagakiusamine. Sünged pilved kogunesid siin ja seal üle terve impeeriumi noorte koguduste üle. Osaliselt tekitas see kahtlusi ja usu nõrgenemist. Mõned loobusid isegi oma koguduse kooskäimistest. Kui kogudus ei tervene, saavad paljud rüvedusega määritud (Hb 12:15). Sellepärast esitab kirja autor usklike julgustamiseks neli olulist abiallikat: jumala tõotused, usu jõu, Vana Testamendi usukangelaste eeskuju (Hb 11) ning „usu alustaja ja täidesaatja" Jeesuse austamise (Hb 12:2).
Kui küsida, milline osa Vanast Testamendist ja heebrea mõtlemisest kõige enam mõjutas sellises olukorras elavaid kristlasi, siis vastus on lihtne: usukangelaste eeskuju. Me leiame seda ka Sefanose kõnest Suurkohtu ees (Ap 7). Ta tuletab pidevalt meelde Vana Testamendi sündmusi ja tegelasi. Me märkame, kuidas teadlikkus ajaloost ja selle tegelastest annab usule üha kitsenevates oludes avaruse ning tugevuse.
Niisiis ei ole loetu lihtsalt Iisraeli ajaloo romantiseerimine, vaid jumaliku elutarkuse rakendus: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb" (Õp 10:7). Siin paistab usukangelaste eeskuju pimenevasse ajastusse. Sellistel aegadel on eriline roll üksikisikutel, kes otsustavatel hetkedel jäävad oma usule kindlaks ja loodavad Jumalale ning usuvad tema poolt tõotatud tulevikku.
Usk ei ole siin abstraktne printsiip, mis kerkib esile ebakindlate olukordade sunnil. Piibellik usk on selge usaldav vastus Jumala kutsele. See, kes usub, püüab täita Jumala tahet, sest usk on „tegev armastuse läbi" (Gl 5:6). Uskmatuses väljendub seevastu ebakindlus, elu perspektiivide ähmastumine, elust irdumine.
Piibellik usk ei rajane uusaegsel „idealismil", mis toonitab üksiku spontaansuse ja loova vaimu jõudu. Kristlane ei usu iseendasse, usklik usub Jumalasse, kelle kontrolli all on kõik olukorrad, kaasa arvatud tulevik. Piibellik usk ei ole vaikne sadamakene, kuhu keset ajastu torme varjuda, vaid jumalik jõud, mille varal on võimalik kõiki raskusi eluteel ületada. Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!" (Jh 14:27).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kui palju me räägime oma jutlustes mineviku usukangelastest?
• Mida me teame oma koguduse ajaloos esile kerkinud usulistest suurkujudest?
• Kuidas on omavahel seotud ajaloo- ja koguduslik teadlikkus?
• Kas meie jutlused on vaid minakesksed?
• Kas meie usk on vaikne sadam keset ajastu torme või elu ja olukordi muutev jõud?
• Milliseid Piibli eeskujusid me kõige rohkem oma usuelus järgime?
• Milliseid eeskujusid kirikuloost me kõige enam järgime?
• Millise jälje jätab järgnevatele põlvkondadele meie usk?
