05/2015
SEITSMEKÜMNE NELJAS TUND
„Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha. Aga seda ta ütles, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!"" (Jh 21:18–19).
Siiski ei kuulu märtrisurm ilmtingimata Jeesuse järgimise juurde.
Johannese evangeeliumi kirjutamise ajal oldi Peetruse märtrisurmast juba teadlikud. See pani evangelist Johannese antud teemal mõtisklema. Nende Õpetaja oli kord öelnud: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" (Jh 15:13). Kuid nüüd ilmneb, et see ei kehti ainult Jeesuse enda surma kohta. Peetrustki ootas märtrisurm. Johannese enda kohta aga hakkas levima „kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki" (s 23). Jeesus siiski korrigeeris seda mõtet: „Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni – mis see sinusse puutub?"
Siiski ei kuulu märtrisurm ilmtingimata Jeesuse järgimise juurde. Paulus ütleb, et on olemas „ihusse jäämist", mis on „vajalikum teie pärast" (Fl 1:24). Hoolimata selle maailma olukordadest, on „siia jäämine" vahel väga oluline. See „jäämine" eeldab samamoodi armastust Issanda vastu. On olemas Jeesusega suremise ja tema taastuleku ootuses elamise tee. Mõlemat teed käime me vendade ja õdede nimel. Mõlemad teed eeldavad armastuse topeltkäsus püsimist.
Kellegi käes ei ole ise oma saatuse üle otsustada ja ei ole ka mingit loomulikku ettekirjutust märterluse õigustamiseks või idealiseerimiseks. Peetrus oli oma loomult ju kõike muud kui kindlameelne. Jeesuse arreteerimisel oli ta öelnud teenijatüdrukule: „Ma ei tunne seda inimest!" (Mt 26:72). Siis aga tuli hetk, kus Jeesus seadis teda karjaseametisse (s 15jj). Peetruse hilisem märtrisurm ei tulenenud mitte ta isiklikust varpusest, vaid karjaseametist (Jh 10:11b). Mitte ta isikuomadused, vaid amet asetas ta samasse seisundisse Jeesusega. Temagi andis oma elu karja nimel.
Kontrastina eelpool kirjeldatule võiksime vaadelda stoikute hoiakut, kus ideaaliks oli saatusele alistumine. Kleanthes palvetab: „Teie mõlemad, Zeus ja saatus, juhtige mind sinna, kuhu te tahate. Ma tahan teid järgida, ilma mingi värinata. Kui ma peaksin olema sõnakuulmatu, siis peaksin ma ka kurja meelega siiski sama teed minema." Sama ütleb Seneca: „Kes ise ilmutab tahet, seda juhib saatus; kes seda ei tee, seda lohistab ta enda järel." Stoitsistlikus vaimus soovitab maailmakuulus Dale Carnegie meil „leppida paratamatusega", mida muuta ei saa.
Jeesuse evangeeliumi seeme ei lange ainult juutluse, vaid ka kreeka-rooma antiiksele pinnasele. Saatusele stoitsistliku alistumise asemel näeme kristlaste juures kannatuste läbimist elumõtte teostumise nimel. Kristlaste juures puudub abstraktne saatusele alistumise heroism. Ainsaks motiiviks, mis kristlase elu ja jüngriksolemist iseloomustab, on „armastus" Jumala ja kaasinimeste vastu. Paulus ütleb: „Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud" (2Kr 5:14). Me näeme siin olulist vahet jumaliku ilmutuse ja ajatute tõdede, teoloogia ja filosoofia vahel.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Mida tähendab märterlus meile täna?
• Miks mõned kristlased peavad hukkuma märtritena?
• Kas märtrid on mahajäänuist kuidagi paremad?
• Kas tavalise kristlase elu on kuidagi vähemväärtuslikum märtrina surnud kristlase elust?
• Kas surm on saatus?
• Kuidas suhtuda erinevatesse elus ettetulevatesse õnnetustesse?
• Kas kannatus on omaette väärtus?
