06/2015
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
SEITSMEKÜMNE KUUES TUND
„Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme kasvanud ühte tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega, kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu; sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes temaga saame ka elama. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam tema üle. Sest mis ta suri, seda ta suri patule ühe korra; aga mis ta elab, elab ta Jumalale. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses. Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes" (Rm 6:3–12).
Sellest „valitsuse muutusest" tuleb nüüd argipäevaelus kinni pidada.
Ristimine toob esile vana ja uue elu erinevuse. See on nagu surm ja ülestõusmine. See on otsustav kristlaseks saamist kokkuvõttev pööre inimese elus. Kui me oleme koos Kristusega patule surnud ja maha maetud, ei saa ükski meile enam mingeid nõudmisi esitada. See maksab ka patu kohta. Patul pole enam õigust inimellu sekkuda (s 7 ja s 11). Me ei ole enam patu orjad. Me oleme lunastatud Jeesuse Kristuse kalli vere läbi!
Salmid 5–7 kordavad eelnevat mõtet. „Patune ihu" (s 6) tähistab inimest, kes on pattu langenud ja kogu oma ihulikkuses selle tööriistaks muutunud. See egoismist, sõnakuulmatusest ja Jumalale vastuhakust vana inimese eluviis leiab ristimises lõpu, sest siin maetakse see Jeesuse surma saladusse. Ja kuna Jumal ületas Jeesuse ülestõusmises surma ja patu, avaneb ristitule nüüd uus patust vaba maailm. Me astume nüüd koos Ülestõusnud Kristusega uude, Jumalale meelepärasesse ellu. Selline ristimise tähendus väljendub erilise selgusega ristimise aktis, kus ristitav vajutatakse vee alla ja seejärel tõstetakse üles. Vana elu maetakse ja tõustakse uuele elule. „Surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale" (s 9–10).
Niisiis ei saa me ristimises osa mitte ainult Jeesuse surma saladusest, vaid ka tema ülestõusmise saladusest. Seda isegi teadmises, et lõplik vabanemine ja eesmärgile jõudmine saabub alles tulevikus. Kuid ülestõusmise vägi alustab oma toimet juba nüüd, sest me oleme Kristusega seotud.
Sellest „valitsuse muutusest" tuleb nüüd argipäevaelus kinni pidada. Uue elu tõelisus ei lülita seejuures inimese vaba otsustusvõimet siiski välja. Usuelu on alati seotud Jumala usaldamisega. Niisiis, kas me usume Jumalasse ja tegutseme tema tahtest ja tõotustest lähtuvalt või kahtleme Jumalas ja usaldame rohkem oma loomust ja selle maailma algjõude. Ristimises me tunnistame esimest.
Ristimine on „hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu, kes on läinud taevasse, on Jumala paremal käel, kus temale on alistatud inglid ja meelevallad ja väed" (1Pt 3:21–22). Nii seisame ikka ja jälle ülesande ees – suunata oma pilgud taevasse, kus meie Päästja oma Isa paremal käel meie eest seisab ja meid juhib. Me keeldume patust ja anname kõik oma elu väljendused Jumala ja tema õiguse teenistusse. Oluline on, et me ei ela nüüdsest enam Seaduse, vaid armu all. „Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus, nii et te tema himudele oleksite kuulekad" (s 12).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milliseid ristimise vorme ma tunnen?
• Kui sageli ma mõtlen oma ristimisele?
• Mis mõttes vabastab ristimine meid patu valitsuse alt?
• Mis mõttes astume ristimises koos Kristusega ülestõusmise ellu?
• Kas ilma ristimata saaksime osa jumalikust elust igavikus?
• Kas beebide ristimine saab edastada apostel Pauluse nägemust ristimise tähendusest?
• Mida tähendab mulle ristimine?
