SEITSMEKÜMNE KAHEKSAS TUND
„Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis oled sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! ... Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele ... Aga Aadamale ta ütles ... olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! ... Oma pale higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest oled sa võetud ... Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga" (1Ms 3:14–24).
Jumala ja inimese suhte hävingu tagajärjed ulatuvad nii loodusesse kui inimsuhetesse.
Pattulanguse lugu algab maoga. Meile kirjeldatakse kõigi negatiivsete nähtuste algust. Siin antakse pildirikas vihje tõele: Jumala ja inimese suhte hävingu tagajärjed ulatuvad nii loodusesse kui inimsuhetesse.
Salm 15 kõneleb mao ja inimese vaenust. Kuna heebrea sõna „järglaste" kohta on kokku võetud ühes sõnas „seeme", mis hõlmab kõiki hilisemaid põlvkondi, leidis kristlik kirjaseletus siit esimese viite sellele, kuidas kuri kord võidetakse.
Naist tabab karistus ta elu kõige elementaarsemas väljenduses: ta on ema ja oma mehe partner. Algsest harmooniast kujuneb mehe valitsus, mis leiab oma lõpu Kristuses. „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Jeesuses Kristuses" (Gl 3:28).
Töö kuulus inimese loomulike ülesannete juurde (2:15). Kuid pärast langust muutus selle olemus. Salm 19 näitab, et inimene koos oma tööga saab higist ja vaevast hoolimata kord ikkagi „põrmuks". Surm ei taba teda kohe. Kuid nagu väljaspool paradiisi muutub töö „vaevaks", nii muutub ka surm elu kibedaks kokkuvõtteks.
Isegi „hommikupool Eedenit" on surm mõtlemapanevas vastuolus Jumala loomingu headusega. Uus Testament ütleb otse, et surm on tulnud maailma patu tagajärjel (Rm 5:12; 6:23). Nõnda näidatakse inimesele, kes tahtis saada „Jumala sarnaseks" (3:5), kätte piirid. Ometi jääb Jumal teda mure ja hoolega saatma.
Pärast pattulangust on inimene omandanud teadmise, mis muudab ta Jumala suhtes teatud mõttes sõltumatuks (2:17). Jumal ei võta talt „igavese elu" võimalust, kuid sellisena, nagu ta praegu on, ta sellest osa ei saa. Jumal peab inimest ta enda eest kaitsma. Alles Kristuse läbi, keda nimetatakse „teiseks Aadamaks", kes oli sõnakuulelik Jumala tahtele (Rm 5:12–19), avatakse taas ligipääs elupuule (Ilm 2:7; 22:2).
Nõnda kirjeldab Piibli muistne tekst kontrasti kogetava ja usutava, faktilise ja ettenähtud tegelikkuse vahel. Teadmine elu vastuolulisusest on antud jutustuse keskseks mõtteks. Siin pole „paradiis" tegelikult kuhugi kadunud, vaid säilitab normatiivse tähenduse objektiivse võimalusena. Jumala karistus näitab seost patu ja maise viletsuse vahel, kuid see pole lihtne põhjus-tagajärg side, vaid personaalsest reageerimisest sõltuv. Nii näeb piibellik vaade karistuses ja sellega seotud viletsuses alati ka Jumala armu ja tõotusi (s 21).
Me ei saa öelda, nagu oleks loodus langenud. „Jumala hea looming peab vastu" (K. Barth, KD IV/2 lk 556). Samas oleks lühinägelik kõigis katastroofides ja maise elu viletsuses näha vaid kannataja subjektiivset hoiakut, mis oleks korrigeeritav vaid positiivse mõtlemisega. Pauluse sõnum, et „kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini" (Rm 8:19,22) ütleb, et tegemist on objektiivse hädaolukorraga. Kuid põhjus ei ole looduses, vaid seisneb selles, et inimene on Jumalast ära langenud. Patt on see, mis erakordse jõuga moonutab reaalsust. Patt muudab maailma kõrbeks ja töö nuhtluseks. Ometi jääb uue alguse võimalus avatuks. Jeesusest Kristusest alates on „paradiis" taas avatud. Jeesus ütleb: „Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie olete palju enam väärt kui nemad?" (Mt 6:26). Nõnda lõpeb „esimesest Aadamast" alanud needus ja algab uus elu.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milline tundub sulle sinu positsioon naisena või mehena?
• Miks tundub, et töö on nagu needus ja puhkus nagu kõrb?
• Kas selline maailm on ikka veel „Jumala hea looming"?
• Mida tähendaksid minu jaoks „nahkriided"?
• Millisena peaksime kristlastena nägema mehe ja naise suhet?
• Mida tähendab sinu jaoks „kogu loodu ägamine"?
• Mis mõttes me saaksime maailma parandada?
• Mida tähendavad selles olukorras meile Jeesuse Kristuse tõotused?