Loodu ägamine ja ootus

11/2015 17 lained paivi palts

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

KAHEKSAKÜMNE NELJAS TUND

„Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini … ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust…” (Rm 8:19–27; vrd Ho 4:3; Js 11:6jj).

Apostel Paulus käsitleb Rooma kirjas „tänaste kannatuste ja tulevase au” teemat kolmeastmelisena: loodu ägamine (s 19–22), Jumala laste ägamine (s 23–25) ja vaimu ägamine (s 26).

Jumala au ilmsikssaamine haarab kogu loodut kõigis selle ilmingutes.

Ta ütleb, et kogu loodu ootab igatsedes Jumala laste au ilmsikssaamist. See tähendab, et ajastute lõpus astub Jumal oma lastega täiuslikku osadusse. Saabub aeg, mil ka ülejäänud loodu vabaneb pattulangusest tingitud rikutusest ja kaduvusest. Patu needuse tagajärjed kaotavad meelevalla (1Ms 3:17jj). Jumala au ilmsikssaamine haarab kogu loodut kõigis selle ilmingutes.

Kuid seni ei ole ka kristlased veel eesmärgile jõudnud. Neil on küll Vaim „käsirahana südames” (2Kr 1:22), kuid nad ootavad kannatlikult „ihu lunastust”, aega, mil lõpeb ihu kaduvus ja me oleme täielikus osaduses Jumalaga. Järgnev salm defineerib kristliku lootuse tähenduse: „Me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus” (s 24).

Jumala Vaim astub nende poolele, kes täieliku lunastuse saabumist oodates ägavad. Me ei pea oma nõtrust häbenema. Vahel ei tea me isegi seda, mida Jumalalt paluda. Põhjus on meie võimetuses Jumala au kogu selle ulatuses ettegi kujutada. Kuid me ei ole üksi jäetud. Jumala Vaim kõneleb meis. Jumal mõistab isegi meie naiivseid ja vahel ka sõnastamatuid palveohkamisi.

Me näeme, kuidas üksiku inimese kannatused peegelduvad kogu loodu kannatustes, ja vastupidi. Meie sisemised heitlused peegelduvad välises ja globaalses – nad mõjutavad loomi ja isegi põldu (1Ms 3:17). Erinevalt budismist, kus otsitakse maailmast pääsemist, või romantismist, kus loosungiks kujuneb „tagasi loodusesse”, ootavad kristlased maailma päästmist patu tagajärgedest. Piibel ütleb, et inimese kannatused on sama objektiivsed nagu käesoleva maailma seisund. Sama objektiivsed on ka meie usust lähtuvad muutused selles maailmas. Peaaegu kõik hilisantiigi filosoofilised koolkonnad, eriti küünikud, uusplatoonikud ja skeptikud väitsid, et inimese kannatused ja valud on vaid subjektiivsed, ta enda teadvusega seotud seisundid. „Sisemine inimene” jäävat aga nendest puutumata, kui ta õigesti mõeldes õige teadvuseseisundi saavutab. Eesmärgiks seati segamatu ja stoiline hingerahu. Skeptikud ütlesid, et kogu elu on tegelikult väärtusetu, mõttetu ja tähenduseta.

Apostel Paulus kõneleb siin aga nii inimese kui loodu objektiivsetest kannatustest, mis ei sõltu meie väärast või liiga tundlikust teadvusest. Just sellega seoses meenutatakse meile meie süüd ka loomade ja kogu maailma suhtes. Inimese patt koos selle tagajärgedega pole neidki puudutamata jätnud. Niisiis me ei põgene maailmast ega maailma, vaid palvetame koos Jumala Vaimuga vahel isegi sõnatute ägamistega. Me ootame Jumala au ilmumist ja ihu lunastust selle lõplikul kujul.



KÜSIMUSED VESTLUSEKS

• Kuidas me suhtume oma haigustesse ja kannatustesse?
• Millised seosed on meis ja looduses valitseva kaduvuse vahel?
• Kas kristlase ülesandeks on maailmast põgeneda?
• Mil viisil võivad kristlased vahel sellesse maailma põgeneda?
• Milliseid palveid me peaksime seoses maailmas valitsevate kannatustega paluma?
• Mida tähendab kristlik lootus?
• Millisena kujutleme kogu loodu lunastust?
• Millisena kujutleme Jumala au ilmsikssaamist?
• Kuidas mõjutab kristlik usk meie suhtumist loodusesse ja loomadesse?