12/2015 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KAHEKSAKÜMNE VIIES TUND
„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”...” (1Ms 3:1–13; vrd Mt 4:1–11).
See kirjeldus patu tuleku kohta ei valgusta mitte ainult asjade ajalist perspektiivi, vaid puudutab meie kõigi argipäeva. Aegade algul toimunu kordub ikka ja jälle ning iga inimese elus. Kirjeldatud sündmus puudutab vaid patustamise teatud aspekte. Tähelepanuväärsed on ka teised patustamise lood – Kain ja Aabel (1Ms 4:1–16), Eesav ja Jaakob (1Ms 25:27–34) jne. Vaadates elu vaevale ja raskustele, küsivad inimesed: millest see kõik tuleb? Kes on süüdi? Kas kõnekäänd „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad?” (Hs 18:2) ongi tõsi?
Päästja ei tulnud liiga hilja, vaid siis, kui „aeg täis sai”.
Selle loo üks põhilisi motiive on süüdlase otsimine. Aadam väidab: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.” Naine ütleb: „Madu pettis mind ja ma sõin.” Üksteise süüdistamise ahelas jõutakse naise loomiseni. Veel üks mõtteline samm ja patustanu süüdistab ka Loojat. Patu üheks tagajärjeks on suhete purunemine. Patune otsib kaaspatustajat, et leida oma tegudele vabandusi. Kõik eitavad oma osa või püüavad seda vähendada.
Pattulanguse teine sõnum on, et väiksed väärsammud toovad kaasa suured ja traagilised tagajärjed. Selliste eksimuste lähtepunktis on aga usaldamatus. Me näeme, kuidas terve maailm võib puruneda usaldamatuse ja kahtluse läbi.
Uskmatus hävitab meie elu kõiki suhteid: „Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast” (Jr 17:5). Usaldusest Jumala vastu oleneb ka meie usaldus kaasinimeste suhtes. Sellepärast on ka armastuse topeltkäsus esimesel kohal Jumal.
Jumala käsk: „Te ei tohi sellest (puust) süüa, ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” (s 3) ei ole mõeldud inimese testimiseks, selles väljendub Looja kaitsev hoolitsus. Vastupidiselt Loojale kutsub just madu inimest Jumalat proovile panema. Madu kehastab siin vale ja laimuga seotud kahestumise printsiipi, mis omakorda kutsub esile silmakirjalikkuse ja enese varjamise Jumala palge eest (s 10). Iiobi raamatus paneb saatan inimese vagaduse kahtluse alla. Kas Iiob teenib Jumalat ikka siiralt või ainult sellepärast, et tal hästi läheb ja Jumal on teda õnnistanud?
Madu esindab siin lihalikku mõtlemist Jumalast kui inimese kadedast rivaalist ja konkurendist. Kui Jumal oleks tõepoolest selline, siis oleksid kõik inimkonna saavutused prometeuslik mäss.
Keeld, mis on selle jutustuse ja aia keskmes, ei ole blokeeriv, vaid suunav käsk. Selles aias on kõik söödav, ka keskmes asuv elupuu. Kuid hea ja kurja tundmise puust on keelatud süüa. See on nagu „esimene looduskaitseala” (Rein Ratas). Samas ütleb see jutustus, et surm ei ole Looja plaani ega inimloomuse loomulik osa. Euroopa müütides ja saagades on surm sageli valesti mõistetud sõnumi tulemus. Sõnumit, et inimene on surematu, mõisteti lihtsalt valesti, kas teadliku moonutuse või sõnade segamini mineku tagajärjel. Või tuli sõnumitooja liiga hilja. Kristlik sõnum ütleb, et Päästja ei tulnud liiga hilja, vaid siis, kui „aeg täis sai”.
Sellele loole heidab erakordse valguse ingli kuulutus karjastele: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:10–11). Jumal ei ole jätnud meid ühe alguloo õnnetute tagajärgede võrku. Ta on saatnud oma Poja Jeesuse Kristuse, kes vabastab meid selle languse kõikvõimalikest tagajärgedest. Kõik see sünnib usu läbi. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Mis mõttes toimub inimeste pattulangus ikka ja jälle?
Kuidas me tunneksime ära mao jutu kaasaegses maailmas?
Mida pakkus madu Jeesusele teda kiusates?
Mida püüab madu inimese ja Jumala suhtes kõige enam purustada?
Kas patu tagajärjed on paratamatud või on need kuidagi kõrvaldatavad?
Kuidas on Jeesuse sünni ja pattulanguse lugu omavahel seotud?
Mis mõttes on Jeesus meie Päästja?
