01/2016 
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KAHEKSAKÜMNE SEITSMES TUND
„Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud“ (1Ms 2:1–3, vrd Hb 4:1–11).
Seitsmes päev kõneleb Jumala hingamisest, selles väljendub kogu loodu täiuslikkus. Nüüdsest on olemas kõik eeldused, et loodu võiks temasse asetatud elu- ja õnnistuse jõus edasi liikuda. Kuid siin on veel midagi olulist öeldud: Jumal hingab seitsmendal päeval ja pühitseb selle ka inimesele puhkuseks ja Looja teenimiseks. Kuid jutt ei ole ainult hingamispäeva pidamise põhjendusest, vaid ka hingamispäeva meelsusest. Hb 4:3j ütleb, et on neid, kes ei saagi Jumala hingamisse.
Vaba on vaid see inimene, kes on võimeline oma tegevust lõpetama, sellele piire panema.
Heebrea sõnale sabat vastav verb tähendab lihtsalt peatumist. Niisiis ei seisne hingamine ainult välises, tööde ja tegemiste vältimises, vaid kõigi segavate asjaolude peatamises. See tähendab ka „rahu kõigist su vaenlastest“ (2Sm 7:11). Hingamine on sünonüüm turvalisele elule, mis vastandub pidevalt enda eest väljas olemisele. Siin kutsutakse ka teistele – sulastele ja teenijatele – rahu andma (vt dekaloogi 3 käsku). Isegi põllule tuleb teatud perioodidel anda hingamist. „Aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks…“ (3Ms 25:4).
Seitsmenda päeva tähendust on käsitlenud paljud kirikuloolased ja ajaloofilosoofid. Kirikuisa Augustinus kasutab seitsmepäevast tsüklit oma ajaloo periodiseeringus. Ta kirjeldab olevikku kui maailmasabati eelõhtut. Sellega vastandab ta ennast stoitsistlikule igavese kordumise mõttele. Seitsmes päev tähistab tema jaoks inimkonna täiusele jõudmist, inimkonna olemise mõtet ja eesmärki. Sellele järgneb igavene kaheksas päev, Issanda päev, mis on pühitsetud Kristuse ülestõusmise läbi ja mis vastab nii vaimu kui ihu hingamisele (De civ. Dei, XXII, 30). Nii nihkub kristlaste jaoks vanatestamentliku sabati hingamine nädala esimesele päevale – pühapäevale.
Jeesuse jüngrid eelistavad oma kogunemistel esimest päeva, mis kuulutab uue ajastu algust (Mt 28:9; Lk 24:13jj.36; Jh 10:19jj). Sellel päeval kingitakse neile tõotatud Püha Vaim (Ap 2:1jj; Jh 20:22). Nii muutub nädala esimene päev „päevaks, mille Issand on teinud“ (Ps 118:24). Sellel päeval kogunetakse, et murda leiba (Ap 20:7) ja panna kokku korjandus Jeruusalemma vaeste heaks (1Kr 16:1).
Tulles aga tagasi seitsmenda päeva juurde, mil Jumal hingas, võime öelda, et see vastandub pidevalt arenevale ja sisemises võitluses olevale ilmalikule elukäsitlusele. Vaba on vaid see inimene, kes on võimeline oma tegevust lõpetama, sellele piire panema. Jumala hingamises väljendub ka tema armastus. See, kes ei suuda oma töid peatada, on armutu peremees või vaene tööori. Jumal alustab ja lõpetab ning ei vaja mingeid lisatöid: Jumala hingamine on Looja tõelise armastuse tunnus loodu suhtes.
Kui Piibli loomislugu toonitab, et inimene oli viimane loodu, kogu loodu kroon, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et pärast inimest ei tule mingit „üliinimest“. Edasine areng võib olla tehniline või vaimne. Kes hingab, et Jumala ja iseendaga aru pidada, valib vaimse kasvamise tee.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Miks pidi Jumal seitsmendal päeval puhkama?
Kas kaasaja inimesed seostavad 7-päevase rütmiga kalendrit kuidagi Piibliga?
Miks kristlased hakkasid sabati asemel nädala esimest päeva ehk pühapäeva pidama?
Kas pühapäeva pidamine on meie õndsuseks kuidagi vajalik?
Kuidas me kristlastena „hingamispäeva“ peame?
Kas sellel on mingit tähtsust, millisel päeval me puhkame?
Mida teha siis, kui käime vahetustega tööl ja oleme sunnitud ka pühapäeval töötama?
