02/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KAHEKSAKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Kui te käite mu seaduste järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis ma annan teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja … Ja mina annan maale rahu, te saate magada ja ükski ei hirmuta teid… Aga kui te ei kuula mind ega tee kõigi nende käskude järgi, vaid hülgate mu määrused … Ma murran teie ülbe kõrkuse … Siis teie ramm kulub asjata, teie maa ei anna enam saaki ja maa puud ei kanna enam vilja“ (3Ms 26 (Vrd 5Ms 11:26jj; 28; vt ka Jr 17:5jj).
Jumala õnnistus inimestele on and, mis võimaldab tema tahet kogu südamest täita.
Tava Jumala õnnistusi vastandada needustele on seotud liidulepingu seaduste ettelugemise tavaga (5Ms 27:1–26 vrd 5Ms 31:10–13). Need needused ja ähvardused tuletavad meelde neid katastroofe, mida Iisrael ja Juuda 7. ja 6. saj eKr tegelikult kogesid. Eriti rõhutatakse, et sabatiaastast mitte kinnipidamine viis selleni, et maa jäetakse sunniviisiliselt sööti. Kuid hoolimata rahva truudusetusest on Jumal ikkagi liidulepingu kindel osapool. Kui rahvas tuleb meeleparandusele – nende „ümberlõikamata süda alandub ja nad tunnistavad oma patusüüd“ (s 41), siis Jumal mõtleb nende heaks taas oma lepingule esivanematega.
Siin öeldakse, et usul Jumalasse ja usukuulekusel on vahetud tagajärjed rahva käekäigule. Mõeldud ei ole siin mitte kultuslikke või maagilisi toiminguid, vaid Jumala ja rahva vahelise liidulepingu tingimustest kinnipidamist. Nende tingimuste hulka kuulus ka hingamispäeva ja puhkeaasta pidamise käsk. Nii kasvab vana Seaduse usklik veendumusega, et tema hea käekäik või õnnetu elu sõltub tema enda otsustest, hoiakutest ja saavutustest. Lepinguosalisena vastutab ta talle esitatud lepingutingimuste täitmise eest. Selline vastutus on tänini meie tsivilisatsiooni üks põhilisi tunnuseid. Uus Uues Testamendis seisneb vaid ühes, kuid olulises punktis, et inimese võimalused Jumala tahet täita avanevad vaid Jumala riigi tulekul. Jumala õnnistus inimestele on and, mis võimaldab tema tahet kogu südamest täita. Jumala õnnistus ja pääste on ilmunud Jeesuses Kristuses. Ometi püsib armu ja käsu, Jumala päästeteo ja inimese meeleparanduse vahel pinge. „Kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti“ (Lk 13:3).
Me ei tohiks ignoreerida asjaolu, et õnnistuse ja needuse vastandamine kuulub nn „loomuliku teoloogia“ algseimate kontseptsioonide hulka. Antiikajal kujutleti, et moraalse korra tagab Zeus, kes korrarikkujaid karistab. Sama mõtet esindab ka I. Kant oma moraalses jumalatõestuses. Kui ei oleks igavest elu ja Jumalat, ei saaks olla ka moraalset korda, sest maine elu on liialt lühike, et kõigi tegude tagajärjed paljastuksid ja kurjad vastutusele võetaks. Vana Testament näitab meile siiski ajalooliselt ja üksikasjalikult, kuidas üks rahvas püüdis sellest usust lähtuvalt elada ja sellest hoolimata sattus kriisidesse (Iiob). „Loomuliku teoloogia“ vastupidine järeldus on, et inimene ongi ükskõiksete, maisete või jumalike jõudude pillutada. Tema ülesanne on end heitluses stoilise väärikusega kehtestada.
Uus, mida me Uues Testamendis näeme, on enam kui kohtuotsus kahe erineva loomuliku teoloogia kontseptsiooni vahel. Tegemist ei ole objektiivselt kirjeldatava moraalse maailmakorra peegeldusega, vaid elava Jumalaga, kes on teel, et inimesi päästa. Tulemuseks on see, et usk võib olukorda muuta armastuse- ja vastuarmastuse-põhiseks ning purustada põhjus-tagajärje ahelad.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Mis tunnet tekitavad meis Vana Testamendi õnnistuste ja needuste loetelud?
Kuidas võiksid sellised loetelud täna kõlada?
Kuidas kujutavad neid seoseid tavainimesed meie ümber?
Kas uus leping Jeesuses Kristuses lihtsalt kinnistab neid seoseid või lisab midagi juurde?
Kas Eesti rahva saatus on Iisraeli rahva saatusega võrreldav?
Mis võiks meie rahva saatust oluliselt muuta?
