Usk ülestõusmisse võidab surma

03/2016 13 vana uus

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

ÜHEKSAKÜMNE TEINE TUND

„Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad” (1Kr 15:19; vrd Hb 2:14j).

Ülestõusmispühade ajal kerkib küsimus: mida me siis surnute ülesäratamisest usume? Uuest Testamendist loeme, et Korintoses oli koguduseliikmeid, kes eitasid surnute ülestõusmist. Paulus aga kuulutab ülestõusmist ja ütleb: „Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks” (s 11).

Kristuse ülesäratamisega murti surma võim, kuid Jumala riigi lõplik tulek seisab veel eel.

Salmides 3–5 tsiteerib ta kõigepealt Antiookia ja Jeruusalemma kogudustest üle võetud evangeelse sõnumi kokkuvõtet: „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi.” Niisiis on evangeeliumi sisuks Jeesuse surm ja Jumala poolt ülesäratamine. Selle tõsiasja esimeseks tunnistajaks olid Peetrus ja seejärel Jaakobus. Salmis 8 lisab Paulus eelnevalt nimetatud kohtumistele oma isikliku kogemuse ülestõusnud Issandaga. Seejuures nimetab ta end „äbarikuks”, seda sõna kasutati nurisünnituse üleelanute kohta. Paulus tahab öelda, et ta sündis elulootuseta, kuid on siiski ellu jäänud, seda üksnes selleks, et temast saaks Kristuse tunnistaja. Jumal võttis oma Poja jälitaja ja tegi temast apostli.

Kuid Korintoses ei eitatud Jeesuse surnust ülesäratamist kui sellist, vaid surnute ülesäratamist üleüldse. Ometi puudus neil selles küsimuses järjekindlus. Salmis 29 märkame, et mingisugust elu pärast surma siiski tunnistati. Mingil põhjusel praktiseeriti seal surnute eest ristimist. Võib-olla usuti, et see aitab inimeses elaval jumalikul vaimul taeva jõuda; vrd gnostikute parooli „ülestõusmine on juba toimunud” (2Tm 2:18). Ristimine omandas neil mingi „sakramentaalse” tähenduse. Paulus ei võta selle praktika suhtes seisukohta, kuid kasutab seda argumendina surnute ülestõusmises kahtlejate vastu. Mõelge järele, kui teil on selline praktika, siis te mingit surnute ülestõusmist ju siiski tunnustate?

Salmides 13–19 näitab Paulus, kuidas Kristuse ülesäratamine on seotud meie ülesäratamisega. Paulus ütleb, et Jeesuse ülesäratamisest sai alguse lõpuaegne surnute ülesäratamine. Kuid kõik asjad toimuvad oma järjekorras. Kristuse ülesäratamisega murti surma võim, aga Jumala riigi lõplik tulek seisab veel eel. „Nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul” (s 22–23).

Küsimusele „Kuidas ülestõusmine üldse on võimalik?” vastab Paulus vihjega looduses toimuvale. Igal seemnel on oma vili, mille omadused ületavad seemne omasid. Samuti ületab ülestõusmise ihu maise ihu omadused. „Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust” (s 50). Või nagu Goethe, kes muuseas jagas Pauluse bioloogilise metamorfoosi kujundeid, ütles: „Tahaksin koos Lorenzo Medici'ga öelda, et kõik need, kes on sellele elule surnud, ei looda ka mingit teist.” Kuid selline puht eudaimonistlik, enesekeskne, „lihalik” lohutus ei ole usualusena piisav. Paulus näeb palju suurema takistusena asjaolu, et „mõnel ei ole ju üldse jumalatunnetust” (s 34). Meie isiklik suhe Jumalaga, mis oma olemuselt sarnaneb Jeesuse suhtele oma taevasesse Isasse, on meiegi igavese elu lootuse kindel alus.

Kristuse võit surma üle on võit vaimse surma üle. Sõnaga „surm” kirjeldatakse siin kõige erinevamaid hävitavaid jõude, mis võidetakse Kristuse lunastustöös ja ülestõusmises. Sõnas „surm” võetakse need hävitavad jõud kokku „viimse vaenlasena” (s 26). Surma vägi on patus, mis lahutab inimest Jumalast, ja patuseaduses, mis inimesi orjastab. Kuid Jumala vägi, mis ilmub Jeesuse Kristuse ülesäratamises, on suurem. Sellepärast me usume Jeesusesse Kristusesse ja oleme veendunud, et „vaevanägemine Issandas ei ole tühine” (s 58).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millised kujutlused surmast ja ülestõusmisest valitsevad kaasaja maailmas?
Millised probleemid olid ülestõusmise küsimuses Korintose koguduses?
Kas need probleemid puudutavad ka meid?
Kuidas me seletaksime Jeesuse ülesäratamist uskmatuile?
Mida tähendab Kristuse ülesäratamine meie isiklikule ja koguduslikule elule?
Kas igasugune igavese elu lootus on eluks küllaldane lohutus?
Millele meie loodame?