04/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE KOLMAS TUND
„Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4–6; vrd Mt 22:37jj).
Usk Jumalasse on kõige alguses, see on allikas, millest lähtuvad kõik teised tõed inimese ja maailma kohta ning ka iga uskliku isikliku elu kohta. Me kuuleme siin Iisraeli põhilist usutunnistust, mida vagad juudid tänaseni hommiku- ja õhtupalves retsideerivad. See on niinimetatud „Š'ma Israel”. Ajal kui see usutunnistus Iisraelile ilmutati, ei olnud Jumal nende jaoks veel ainus jumal („Ärge käige teiste rahvaste jumalate järel, kes asuvad teie ümber… et Issanda, su Jumala viha ei süttiks põlema su vastu ega hävitaks sind maa pealt!” (5Ms 6:14j). Kuid Iisraeli jaoks on ta „ainus”, nii nagu armunule on armastatu ainulaadne (vrd „Üksainus on mu tuvike, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik” (Ül 6:9). Aga kas Jumal saab vastuarmastust nõuda? Jah, kuna Jumala armastus eelneb inimlikule.
Jumal ise on teinud ennast meie Jumalaks meid armastades (5Ms 4:37; 7:8). Tema ütleb: „Mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!” (Js 45:22). Nõnda ütleb see, kes meid armastab. Siin kirjeldatud armastus ootab vastust tervelt inimeselt. See ei piirdu tunnetega, vaid leiab väljenduse ka kuulekuses ja Jumala käskude ning korralduste täitmises. Neid käske, mitte ainult esimest, vaid kõiki, tuleks niisiis kõigi vahenditega talletada. „Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!" (5Ms 6:7–9). Ettekirjutus, käsud „märgiks oma käe peale” siduda, viis juudid palverihmade kätele sidumise praktika juurde. Algselt võib olla tegemist vastavate graveeringute ja turbanile kinnitatud prossiga.
Kristlik, eriti aga vanatestamentlik monoteism, on religioonifilosoofilisest monoteismist või monismist erinev, kuna see ei ole abstraktne ega intellektuaalne ühe printsiibi usk, vaid pärineb rahva ajaloolisest kogemusest. Algne „henoteism” (mitme jumala hulgast ühe eelistatud jumala kummardamine) omandab veendumuse: „Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa” (Ps 121:2). Just selline ajalooline lähtekoht, kus usuisad läbivad Jumalaga tõuse ja mõõnu, õnnistuse ja kitsikuse hetki, annab usule tervet inimelu kujundava iseloomu. Vana Testament ei tunne stoilist vastuolu mõistuse ja afektide vahel. Vastupidi, siin öeldakse: „Iisrael rõõmustugu oma tegijast!” (Ps 149:2). Kui Baruch Spinoza ütleb: „Jumala all pean ma silmas absoluutselt lõpmatut olevat, see tähendab substantsi, mis koosneb lõpmatutest atribuutidest, millest igaüks väljendab üht igavest lõpmatut olemust“ (Eetika, lk 8), siis see ei lohuta mind. Sedalaadi seletused võivad küll erutada minu intellekti, kuid uustestamentliku armastussõnumi eesmärgiks ei ole kasvatada intellektuaale. See on otsustava tähendusega punkt usu ja teadmiste vahekorra kirjelduses.
Usk ühte Jumalasse on usk „kogu südamest”. „Mina pean kõigest südamest sinu korraldusi” (Ps 119:69). Ka tahe ja emotsionaalsus on olulisel kohal. Siin ei lähtuta üksnes isiklikust õnnest, nagu epikuurluses, vaid „tervest” inimesest.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Kas minu usk on puhas monoteism?
Kuidas usuvad minu kaasaegsed Jumalasse?
Mida tähendab minu jaoks usk Kolmainu Jumalasse – Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse?
Kas meie usuelu jooksul toimub meie usus mingeid arenguid?
Mida tähendab kogu „südame, hinge ja väega” Jumalat teenida?
Mida tähendab usu seisukohalt arusaam, et kui jumalateenistus mu tundeid ei puuduta, siis pole õnnistust?
Kas meie jumalateenistused puudutavad „tervet inimest”?
Kui suures ulatuses peaksin usutunnistust peast teadma?
Kuidas usutunnistust järgnevale põlvkonnale edasi anda?
