04/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE NELJAS TUND
„Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuulutavad – nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. … Nad ütlevad: „Teile ei tule õnnetust!” … Ma olen kuulnud, mida räägivad need prohvetid, kes minu nimel kuulutavad valet, öeldes: „Ma nägin und, ma nägin und!”” (Jr 23:16–29).
Prohvetlik ilmutus avaneb siin samasugustes raamides nagu Iiobi puhul – Issanda nõuna (Ii 15:8). Valeprohvetid saavad avalikuks alles pärast Jumala kohtuid. On selge, et sellised prohvetid, kes kuulutavad patus elavale rahvale rahu, osutuvad petisteks (Jr 14:13j). Need petised arvasid, et Jumala ligiolu on garanteeritud templiga (Jr 7:1–11). Selliste inimeste jaoks on Jumal kaugel, kuid nad ei arvesta, et Jumal näeb nende motiive ja salapatte. Prohvet Jesaja käsitleb seda teemat ka positiivses võtmes. Jumal ütleb ta suu läbi: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ja vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid” (Js 57:15).
Erinevalt Piibli varasematest ja hilisematest tunnistustest (Vt 1M1 28:12; 4Ms 12:6; Mt 1:20) vaadeldakse unes saadud ilmutusi kriitiliselt. Uni ei garanteeri, et sõnum tuleb tingimata Jumalalt. Ilmutuste väärtus oleneb siiski nende sisust ja mõjust.
Piibli valguses on tõeliste ja valeprohvetite eristamine suhteliselt lihtne. Ühed lähtuvad Jumalalt saadud sõnumist, teised kuulutavad seda, mis rahvale on meelepärane. Jeremija-aegsed valeprohvetid toetusid ilmselt aastal 701 eKr toimunud imele, kui Assüüria kuningas Sanhedrib oma vägedega Jeruusalemma alt ootamatult lahkus. Suur ime oli toimunud, ajalugu kinnitas, et Jumal aitab oma rahvast imeliselt. Kerge oli öelda: „Jumal on meiega, nagu ta meie vanematega oli.” Prohvet aga ütleb: „Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: „See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!”” (Jr 7:4).
Püüdkem nüüd aru saada, kuidas me kristlastena peaksime selles keerukas maailmas õige sõnumi leidma? Apostel Paulus ütleb: „Kes inimestest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu. … kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel” (1Kr 2:11–16). Ka Jeesus hoiatab meid valeprohvetite eest (Mt 24). Kõigepealt on oluline, et me üldse selliste olukordadega arvestame, kus tõelised ja valeprohvetid vastanduvad. Millised olukorrad need olla võiksid, seda näitab prohvet Jeremija sõnum üsna selgelt. On aegu, kus meie soovid ja unistused põrkuvad tegelikkusega. Me unistame rahvuslikust Jumalast, kes oleks meiega, kuid unustame tõelise elava Jumala, kes on loonud taeva ja maa ja andnud elu kõigile rahvastele. Me unistame „odavast armust” ja pelgame alalhoidlikku ustavust Jumala sõnas kirjeldatud pühade eluviiside suhtes. Meile meeldivad jutlustajad, kes ei hirmuta Jumala kohtutega.
Kuid kristlaskonnale on antud vaimude eristamise tõotus. Vahel piisab ajaloo tundmisest, kodanikujulgusest või lihtsast rusikareeglist: kõik, mis on meie kõrvadele liiga mugav kuulata, ei ole tingimata kooskõlas Jumala tahtega.
Kuid tõeline prohvet ei ole tingimata ka õnnetuste kuulutaja. Kui rahvas on lähenevate katastroofide aimduses käed lõdvaks lasknud või paanikas, kuulutab ta Jumala tõotusi ja annab tulevikulootust. Tõeline prohvet võib kuulutada nii rahu kui sõda, nii õnne kui õnnetust: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all …” (Kg 3:1j).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millist sõnumit kannab see Jeremija hoiatus meile?
Milliseid valeprohveteid oleme kuulnud?
Millised tunnused võiksid valeprohvetite kuulutusel olla?
Kas unenäod on prohvetlikud?
Millist ohtu võiks usk unenägudesse sisaldada?
Mis eristab valeprohveteid tõelistest Jumala prohvetitest?
Mis või kes võiks olla kristlike prohvetite mõõdupuuks?
Kas tõelised prohvetid peaksid alati õnnetusi kuulutama?
Mis teeb prohveti elu alati raskeks?
