05/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE KUUES TUND
„Sest maa, kuhu sa lähed, et seda pärida, ei ole nagu Egiptusemaa, kust te ära tulite, kus sa külvasid oma seemet ja mida sa jalaga veeratast tallates kastsid nagu juurvilja aeda, vaid see maa, kuhu te lähete, et seda pärida, on mägine ja oruline maa, mis joob vett taeva vihmast … Hoidke, et teie süda ei laseks ennast meelitada … ega teeniks teisi jumalaid ega kummardaks neid, muidu süttib Issanda viha põlema teie vastu ja ta suleb taeva, nõnda et vihma ei saja ja maa ei anna saaki, ja te hävite kiiresti sellelt healt maalt, mille Issand teile annab” (5Ms 11:8–17).
Nii muutuvad hea ja viljakas maa Jumala riigi ning taeva vihmad Jumala õnnistuste pildiks.
Piibel ütleb, et üksnes siis, kui Iisrael jääb Jumala korraldustele ustavaks, suudavad nad tõotatud maa vallutada ja seda harida. Seda maad kiidetakse, sest see ei vaja kunstlikku kastmist. Maa viljakus sõltub selles piirkonnas oktoobri- ja aprillikuu sademetest. See maa joob vett „taeva vihmast” – Jumala õnnistusest sõltub see, kas seal voolab „piima ja mett” või mitte. Kui rahvas pöördub ära elavast Jumalast ja hakkab ebajumalaid teenima, siis õnnistused lakkavad.
Nii muutuvad hea ja viljakas maa Jumala riigi ning taeva vihmad Jumala õnnistuste pildiks. Kuid samas võib seda kõike tabada ka needus. Taevas võib anda vihma ja viljakust, kuid see võib olla ka „suletud”. Siin joonistuvad kaks võimalust – elada pikka ja õnnelikku elu või „hävida kiiresti” (s 17).
Loodus sisaldab endas loomulikku rikkuse küllust, mis koos inimliku tööga ületab vajaliku elatusmiinimumi. Jumala riigi juurde kuulub loomulikult ka usk Kolmainu Jumalasse, kes Loojana haldab looduse rikkusi. Kuid selles peitub ka uus osadus, „uus inimene”, kelles saavad avalikuks lunastuse tegelikud tagajärjed. Tulemuseks on parem maa, kui seda oli Egiptus. Muidugi on see vaatenurk esmane ja lihtne. Kuid kirikuisad ületasid just sellest lähtudes maniheistlikke ja gnostilisi, pessimistlikke ja dualistlikke kujutlusi Jumala riigi ja maailma suhetest. Looduse kaudu kogetud õnnistustes nähti Jumala armu.
Kirikuisa Irenaeus ütleb, et „tulevad päevad, kus kasvavad viinapuud, millel on 10 000 haru ja igal harul 10 000 oksa ja igal oksal 10 000 kobarat ja igas kobaras 10 000 marja ja igast viinamarjast pressitakse välja 1000 liitrit veini. Ja kui üks pühadest võtab viinamarjakobara, siis teine kobar hüüab: mina olen parem kobar, võta mind ja ülista minu läbi Issandat! Samamoodi kasvab ühest nisuivast 10 000 nisukõrt, ja iga pea otsas on 10 000 uut nisuiva ja iga iva annab 10 naela valget puhast jahu. Ja sama lugu on kõigi teiste juur- ja puuvilja seemnetega ja kõik loomad toituvad neist viljadest, mida maa neile annab, elades rahulikult ja usaldavalt üksteisega, inimese suhtes aga täiesti allaheitlikult“ (Bibliothek der Kirchenväter, Kemptener Ausgabe, Irenäus, Bd II, S. 240).
Heebrea tarkus ütleb, et piim sümboliseerib inimelu töist ja mesi inimelu naudingulist poolt. Mõlemad sõltuvad Jumala riigis viimselt Jumala armust. Ainus, mis võib taeva sulgeda ja Issanda viha süüdata „nõnda, et vihma ei saja ja maa ei anna saaki“, on sõnakuulmatus ja ebajumala teenistus. Karmile hoiatusele lisab prohvet Aamos siiski imelise tõotuse: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale; siis tilguvad mäed värsket veini ja kõik künkad sulavad“ (Am 9:13). Kõike seda mõista ja mõistetuga arvestada, tähendab märgata Looja mustreid keset argipäeva töid ja tegemisi.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Kas tõotatud maaga seotud maiste hüvede kirjeldused piiravad või avardavad meie arusaamist Jumala riigist?
Kas Jumala riiki on üldse võimalik millegi maisega võrrelda?
Mis eristab Jumala riiki nn Egiptuse elulaadist?
Mis takistab meid maiseid õnnistusi vastu võtmast?
Kuidas suhestuvad Jumala riigis maine töö ja looduse annid?
Kui elame ja töötame linnas, milliseid Looja mustreid me siis võiksime märgata?
