06/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE SEITSMES TUND
„Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära ... Ja Issand ütles: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu … Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed Egiptusest välja! … Ma tean, et Egiptuse kuningas ei lase teid minna, isegi mitte vägeva käe sunnil. Aga ma sirutan oma käe välja ja löön Egiptust kõiksugu imetegudega, mis ma seal tahan teha; pärast seda ta laseb teid minna ... Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!” (2Ms 3:1–4:17).
Pühakiri ei kirjelda Moosest üksnes kangelase, vaid lihast ja luust inimesena, kellel on oma nõrkused ja kes vajab teiste abi.
Jumal ilmutab end Moosesele isade Jumalana, kes tahab oma rahva viletsusest päästa. Ta ei ole filosoofide, vaid ajaloo Jumal. Sedasama väljendab ka palju käsitletud Jumala nime ilmutus: „Ma olen see, kes ma Olen” (2Ms 3:14). Luther tõlgib siin: „Ma saan olema see, kes ma olema saan.” Mõte on järgnev: „Ma jään selleks, kes ma olen, nimelt oma rahva päästvaks saatjaks.” Formaalne ja sisuline paralleel on: „Ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan” (2Ms 33:19).
Tetragramm JHWH (heebreakeelses Vanas Testamendis Jumala nime tähistavad neli konsonanti) ei viita mitte niivõrd Jumala olemusele „Mina olen ehk olemine” kuivõrd „Ma olen (jätkuvalt) Päästja”, nii nagu ma olin seda teie isadele. Teisiti öeldes: olemise Jumal on Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal. See osutab teravale vastuolule filosoofide jumala ja meie isikliku elu Jumala vahel. Tuletagem siinkohal meelde kuulsa füüsiku Pascali tunnistust pärast ilmutuslikku ööd: „Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja õpetlaste Jumal. Kindlus, kindlus, tunded, rõõm, rahu. Jeesuse Kristuse Jumal.” Hiljem ta ütleb: „On mitte ainult võimatu, vaid ka kasutu tunda Jumalat ilma Kristuseta” (Pensees 191). Samas võib see salapärane nimi rõhutada ka mõlema – nii ajaloolise kui olemusliku – aspekti ühtsust.
Otseselt kirjeldab antud sõnum siiski jumalikku sekkumist rahva konkreetsesse olukorda. Kindel on, et Jumal tahab oma valitud rahvast päästa ja neid viia tõotatud maale, nii nagu ta päästis esiisad nende keerukatel eluhetkedel. Jumal on sama ustav ka uues olukorras.
Jumal sekkub siin „oma tugeva käega”. Ta ei pea ootama ajaloo murrangulisi hetki, tema käsi on küllalt tugev, et ise ajalugu murda ja muuta. See eristab teda „ajaloo jumalast”, kes toimib üksnes revolutsiooniliste muutuste aegadel. Veelgi enam, Jumal jagab oma väge ja õigust ajalukku sekkuda ka Moosesele. Mooses ei pea talle usaldatud ülesande puhul toetuma diplomaatilisele osavusele, mõistusele või moraalile, vaid Jumala meelevallale ja väele.
2. Moosese raamatu peatükkides 7–11 kirjeldatud Egiptuse nuhtlused räägivad Jumala „kõrgemast” sekkumisest, mis ei lähtu inimese võimekusest või andekusest. Jumal ilmutab oma meelevalda ka loodusjõudude kaudu.
Tõsiasi, et Moosesel on „raskevõitu suu ja raskevõitu keel” (2Ms 4:10), rõhutab inimese väikest osalust Jumala suures töös. Nii ei kirjelda Pühakiri siin Moosest üksnes kangelase, vaid lihast ja luust inimesena, kellel on oma nõrkused ja kes vajab teiste abi. Mooseski võiks lõpuks koos apostel Paulusega öelda: „kui ma olen nõder, siis ma olen vägev”. Ajaloo Jumal ütleb meile: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks” (2Kr 12:9).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Milline on meie nägemus rahva olukorrast?
Milline on meie nägemus esiisade Jumalast?
Kas meie jumalakujutlus on rohkem filosoofiline või praktiline?
Milles väljendub meie jaoks Jumala halastus?
Mis on kaasajal see Moosese kepp, mille kaudu Jumal oma väge demonstreerib?
Milliseid loodusnähtusi me tänapäeval peaksime „Jumala nuhtlusteks”?
Kuidas saaks Jumal meie nõrkused tugevuseks pöörata?
