06/2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE KAHEKSAS TUND
„See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist ... Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene” (2Kr 4:7–18).
Uus Testament näeb „seesmises inimeses” ümbritseva maailma ja elu kujundamise jõuallikat.
Apostel Pauluse väliselt tagasihoidlik elu ja tegevus, tagakiusamised ja kannatused ei ole vastuolus jumaliku väe ja auga, vaid on üksnes maine „saviastja“, millesse on peidetud erakordne varandus. Jumal ilmutas oma väge ristilöödud Kristuse nõtruses (1Kr 1:25). Paulus kogeb oma nõtruses, et ta ei ole jumaliku väe omanik, vaid see kingitakse talle ikka ja jälle vastavalt vajadusele. Apostli kannatustes ilmub armastuse ja ülestõusmise vägi, mis on suurem kui surm. Niisiis ei ole koos Kristusega kannatamine mõttetu, vaid see kingib meile uue elu. On tähelepanuväärne, et Paulus ei vastanda siin inimese surelikku ja surematut osa, vaid kannatustele allutatud ja surmale vastu minevat elu, mis lüüakse koos Kristusega risti selleks, et „saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest“ (Ef 3:16).
Hilisantiikses filosoofias on palju juttu „seesmise inimese” tugevusest ja sõltumatusest kõigis elutormides. Seda rõhutavad eriti stoikud ja uusplatoonikud. Selline mõtteviis saavutas äärmusliku väljenduse hilisantiigi skeptikute juures, kes olid seesmise rahu nimel valmis välismaailmas üleüldse kahtlema. Kuid alates kirikuisa Augustinusest vaadeldakse „seesmist inimest” (interior homo) mitte enam paigana, kuhu põgeneda, vaid „väljaspool” maist ihu asuva arhimeedesliku toetuspunktina, millest lähtuvalt võib kogu maailma liikuma panna. René Descartes'i mõjul sai sellest mõttelaadist saksa idealismi loomulik osa. „Mina-teadvus” on loominguline vaim, mis annab maailmale selle seadused (Immanuel Kant). See on trotslik protest leviva mehhanistliku ja materialistliku maailmapildi vastu. Küsimus on selles, kas otsida oma hinge sügavustes, „seesmises inimeses“, varjupaika või liikumapanevat kangi, kas resigneeruda või muutuda ülevoolavalt aktiivseks?
Jeesus rääkis mägesid liigutavast usust (Mt 17:20; 21:21; Mk 11:23). Ta ütles: „Suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda” (Lk 6:45; Mt 12:34). Ei saa kahelda, et Uus Testament näeb „seesmises inimeses” algselt ümbritseva maailma ja elu kujundamise jõuallikat. Kuid süda ei ole lihtsalt jõuallikas, vaid „saviastja” (2Kr 4:7), et „võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.” Kui Jumala suur vägi meie elus kuidagi ei väljendu, siis võib meie usuelu muutuda ka maailmast põgenemiseks. Anuma au ilmneb selle kasutuses. „Seesmise inimese vägi” võib muutuda ka ebapuhaste vaimude, hirmu ja vaimse surma vahendajaks. Haige hing sünnitab haige maailma. Inimese hing vajab tervendavat ja vabastavat sõna. Jeesus ütleb kiusajale: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” (Mt 4:4). See on kristliku hingeelu erinevus idealistlikust. Kristlik usk avab palju sügavama vaate inimhingest lähtuvate impulsside ohtudele ja võimalustele.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Kuidas kujutab kaasaeg inimese siseelu, kas põgenemise paigana või jõuallikana?
Kas meie süda on aktiivse jumalateenimise või elust põgenemise koht?
Kas me oleme kristlased või idealistid?
Kuidas mõjutavad välised kannatused ja raskused meie elu?
Mida tähendab meile, et „see aare on saviastjates”?
Kuidas kasvada oma vaimulikus elus ka rasketel aegadel?
