07-08.2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
ÜHEKSAKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Sest ta valitses kõikjal siinpool Frati jõge, Tifsahst kuni Assani, kõiki kuningaid siinpool Frati jõge; ja tal oli rahu igalt poolt ümberkaudu, Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all, Daanist kuni Beer-Sebani, kogu Saalomoni eluaja” (1Kn 5:4–5).
Selle asemel, et küsida nõu ja tarkust Jumalalt, nagu seda oli teinud ta isa Saalomon, kuulab noor kuningas Rehabeam halbu mentoreid.
Seda, et mitte kuningas Taavet, vaid tema poeg Saalomon ehitas templi, põhjendavad Jumala sõnad Taavetile: „Sina oled valanud palju verd ja oled pidanud suuri sõdu. Sina ei tohi mu nimele koda ehitada, sellepärast, et sa mu ees nõnda palju verd oled valanud. Vaata, sulle sünnib poeg. Temast tuleb rahu mees ja mina annan temale rahu kõigist ta ümberkaudsetest vaenlastest, sest tema nimeks peab olema Saalomon, ja ma annan tema päevil Iisraelile rahu ja vaikust. Tema ehitab mu nimele koja” (1Aj 22:8–10). Öeldu kinnitab, et ka Vana Testamendi Jumal oli eelkõige „rahu“ (1Ms 2:2) ja mitte sõja Jumal. Saalomon ise hindab seda rahu kui Jumala kingitust: „Aga nüüd on Issand, mu Jumal, andnud mulle rahu ümberkaudu, ei ole vaenlast ega hädaohu ähvardust” (1Kn 5:18).
Loetud sõna kinnitab, et Jumala algne plaan (5Ms 12:10), et äravalitud rahvas elaks rahus ja julgesti, siiski teatud perioodil ajaloos ka täitus. Viinapuud ja viigipuud kirjeldavad siin rahva jõukust ja elukvaliteeti. Nii nagu keiser Augustuse aegses Roomas oli õlipuuoks rahvaste vahelise rahu sümbol, nõnda oli Vanas Testamendis „elu oma viinapuu ja viigipuu all” heaolu ja rahu pilt, mis kirjeldas rahva lootusi ka kõige raskematel aegadel. Selle vastandiks oli „kibuvits” ehk „orjavits” (Km 9:7jj), mis sümboliseeris ülekohtust valitsust.
Saalomoni teened pole siiski seotud ainult rahu ja diplomaatiaga. Ta tegeleb õiguse mõistmisega (1Kn 3:16–28), valitsemisega (1Kn 4:1–5:8) ja tarkuse kogumisega. Saalomoni vaimuavarus ja võimekus on Jumala and. „Ja Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet – nagu liiva mere ääres, nõnda et Saalomoni tarkus oli suurem kui kõigi hommikumaalaste ja kogu Egiptuse tarkus“ (1Kn 5:9–10). Selles tarkuses on ühendatud suur ja väike. Ta võis kõnelda Liibanoni seedritest ja müüril kasvavast iisopist, loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest.
Kuid oli ka neid, kes leidsid, et Saalomoni valitsus on sunnivalitsus. Kui Saalomoni järeltulijat Rehabeami hakatakse Sekemis kuningaks tõstma, ütleb Jerobeam kogu Iisraeli koguduse nimel: „Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud, siis me teenime sind” (1Kn 12:4). Ilmselt olid võimsa riigi valitsemis- ja õukonnakulud suured ja rahva maksud ning töökohustus rasked. Kuna Saalomoni poeg ei kuula vanemaid, vaid nooremaid nõunikke, vastab ta rahvale: „Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad.“ Selle asemel, et küsida nõu ja tarkust Jumalalt, nagu seda oli teinud ta isa Saalomon, kuulab noor kuningas Rehabeam halbu mentoreid. Tulemuseks on riigi lõhenemine (vrd 2Aj 2:16jj; 8:8j). Niisiis oli ka rahu- ja heaolu-aegadel neid, kes lugesid vaid „Exceli tabelit” ega mõistnud rahuks ja õitsenguks vajaminevate kulutuste vajadust.
Just siis, kui valitses rahu, heaolu ja turvalisus, mis oli Jumalast kingitud armuaeg, asendus Saalomoni tark valitsemine Rehabeami ülbe halduspoliitikaga ja sellele järgneva nurinaga, mis viis Iisraeli suguharude liidu lagunemiseni.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millest tulenes Saalomoni-aegne Iisraeli õitseng?
Millised omadused on Jumalale meelepärasel valitsejal?
Millised ohud valitsevad heaolu- ja õitsenguaegadel?
Kuidas tajume meie rahu- ja vabaduseaega, mis meile on antud?
Kuidas peaksime Jumala rahvana reageerima meid ümbritsevale nurisemisele?
