07-08.2016
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
SAJAS TUND
„Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud … Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust…“ (Rm 13:1–7, vrd 1Tm 2:1j; 1Pt 2:13–17).
Niisiis, võimu peab kartma mitte kodanik, vaid kurjategija.
Kui Rm 13:8–14 on nimetatud Pauluse „mäejutluseks”, siis sellele eelnev sõnum kõlab nagu võõrastavalt. Ometi pole tegemist juhusega, vaid maisest riigist erineva jumaliku alternatiiviga, kus valitsevad armastus ja õiglus.
Kõigepealt tegeleb Paulus aga maise riigiga, kutsudes valitseva riigikorra suhtes kuulekusele. Rooma kiri on kirjutatud u 58 pKr, seega ajal, mil keiser Nero oli veel alaealine ja valitses vaid nimeliselt. Tegelikult juhtisid riiki sellel ajal heatahtlik filosoof Seneca ja tema sõjaväelasest sõber Burrus. Need olid aastad, mida keiser Trajanus hiljem nimetas kõige õnnelikumateks aastateks, mis Roomas iial on olnud. Maksurahadega osteti viljavarusid, mida jagati nälgivatele vaestele. Linn õitses ja laienes. Keegi ei aimanud, millised katastroofid ees seisavad.
Eelnevat arvestades räägib Paulus siin universaalsest maailmariigist, kus valitses keiser Augustuse ajal saavutatud Pax Romana (Rooma rahu). Seljataha olid jäänud anarhia ja kodusõjad. Rooma kodakondsuse jagamine paljudele mittekodanikele andis lootust barbaritele, kreeklastele ja ka juutidele valitsevast heaolust osa saada. Paulus isegi on üks nendest, kes kogeb Rooma seaduste kaitset juutidest rahvuskaaslaste kaebuste suhtes (2Kr 11:24 ja Ap 18:12–17).
„Valitsemas olevad võimud“ (Rm 13:1) kirjeldavad riigivõimu liigendatust ja koostööd rahu ja korra saavutamisel. Kuid universaalriigi hilisantiikne areng sisaldas endas ka suurt ohtu. Kodanikud kaotasid poliitilise huvi, mis oli valitsenud veel Kreeka väikeriikides. Riigivõim kujunes üha abstraktsemaks ja negatiivsemaks. Kõike salliv tolerantsus lasi ka kurjusel vohada. Riigist kujunes üha enam „kurjust tõkestav jõud”. Õitses epikuurlik-individualistlik mõtteviis, mis rahuldus populistliku loosungiga „Tsirkust ja leiba!”
Näib, nagu sanktsioneeriks Rm 13 puhtformaalset, igasugust riigivõimu. Täpsemalt Pauluse sõnade üle järele mõeldes märkame, et ta näeb ka kodanikuks olemise positiivseid võimalusi. Kristlasest kodanik peaks „tegema head, et saada tema (s.o riigivõimu) käest kiitust” (s 3). Ta ei peaks elama üksnes riiklike seaduste hirmus ja karistuste kartuses, vaid „südametunnistuse järgi”. See aga tähendab, et kodanikuna kutsutakse teda toimima sisemistest veendumustest lähtudes. „Alistumine” (s 1) tähendab siin enamat kui pimedat kuulekust. See on võrreldav ennemini 1Pt 5:5 kirjeldatud alistumisega: „Teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”.”
Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse juures peaks arvestama, et õigus ja kord ei ole garanteeritavad üksnes võimuga. Võim, isegi demokraatlikult valituna, võib sünnitada ka ise ebaõiglust ja kurja. See ei tähenda, et ühiskond ei vajaks mingit võimu. Võimu algne mõte on olla „nuhtluseks sellele, kes teeb kurja”. Just seda eesmärki teenib võimude lahususe printsiip kaasaegses ühiskonnas. Niisiis, võimu peab kartma mitte kodanik, vaid kurjategija. Kui aga riik muutub kuritegelikuks, peab kogu riik kartma Jumala kohut. Selliseid kohtutunde näeme läbi ajaloo nii Iisraeli kui paganarahvaste elus.
Ei olnud ka Rooma riik igavene. Igavene on Jumala riik, sellepärast tehkem head ja kaitskem nõrgemate õigust. „Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:7).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millisena nägi apostel Paulus Rooma võimu?
Millisena näeme meie oma riiki?
Kas me saame riigivõimule olla igas olukorras kuulekad?
Mis juhtub, kui riigivõim ise satub kurja teenistusse?
Milliseid Jumala kohtuid ülekohtuse võimu suhtes me Piiblist leiame?
Millised Jumala kohtud on tabanud nn „kristlikke riike”?
Kuidas peaksime kristlastena suhtuma oma riiki ja selle valitsejatesse?
