11/2016 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
SAJA KOLMAS TUND
„Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. … Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema…” (1Ms 4:1–16).
Aabeli ja Kaini vennatapuga lõppev konflikt näitab pattulanguse kurbi tagajärgi. Inimestevahelised vastuolud kasvavad ja liigutakse vastu globaalsele veeuputuse katastroofile. Samas on Kaini lugu näide inimese ja inimese, inimese ja Jumala vahelistest suhetest. Patt ei ole ainult patt Jumala, vaid ka kaasinimese suhtes. Üks mõjutab teist. Meie suhtumine kaasinimesse puudutab ka meie suhet Jumalasse. Patu väliseks põhjustajaks ei ole ainult paradiislikult külluslik muretuse seisund, vaid ka vaevaline ja karm töö, mida tuleb „palehigis” teha. Patt idaneb kadeduses ja muutub lõpuks pidurdamatuks vihaks (s 8).
Siinsetes nimedes peegeldub nende kandjate saatus. Kaini nimi tähendab sõna-sõnalt „saama, hankima”, kuid vihjab kõlaliselt ka heebrea sõnale „võitma”, Aabel tähendab „tuulehingust, mööduvust”. Karjane ja põlluharija on algulugude ajastu põhilised elukutsed.
Jutustuses on tegemist tänuohvritega, mis seostub palvega tulevaste õnnistuste pärast. Jumalale tuuakse ohvriks parim – lammaste esimene sugu ja rasv, mis oli ohvri kõige väärtuslikum osa (vt 3Ms 3:16j).
Kaini ohver ei ole vähem väärtuslik. Jumal on oma hinnangutes suveräänne. Heebrea kiri vihjab siiski olulisele põhjusele, miks Aabeli ohver Jumalale meeldis: „Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi” (Hb 11:4). Millest siis tunneb Kain, et Jumal ei võta ta ohvrit vastu? Heebrea mõtlemise järgi eelkõige tagajärgedest: õnnistuse ärajäämisest. Ei ole õnnistatud see, kes arvab, et venna kõrvaldamine on lahenduseks ta oma probleemidele.
Ometi ei heida Jumal Kaini oma plaanidest välja, vaid paneb ta proovile. Ta peab ise oma teo tagajärgedega hakkama saama. See on osa inimsaatusest, mis ikka ja jälle kordub. Jumal ütleb: „...kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind” (s 7). Sõna-sõnalt võiks tõlkida: „kui sa heale ruumi ei anna“.
Kain vastab ülbelt: „Kas mina olen oma venna hoidja?” – Seda võiks tõlkida ka: „Kas mina olen oma venna karjane?” Nüüd „kisendab venna vere hääl” maa pealt Jumala poole. Kuna maa peal polnud kedagi, kes kohut mõistaks, kisendas sündinud ülekohus taevase Kohtumõistja poole (vrd 9:5j). See sõna puudutab Kaini elu aluseid. See, kes maad määrib verega, on ennast lahutanud viljaka elu ahelast. Nii saab põllumehest hulkur ja põgenik. Ta on nüüdsest lindprii, kes vajab selleks, et edasi elada, kaitsemärki. See ei kehti ainult tema, vaid kogu langenud inimkonna kohta, kes elab Jumala armust „hommiku pool Eedenit” (s 16). „Kaini märk” pole siin häbimärk, nagu me seda väljendit tänapäeval kasutame, vaid Jumala poolt antud kaitsemärk. Pole mõtet küsida, kust need inimesed võisid tulla, kes Kaini oleks maha löönud. Piibel räägib Aabeli ja Kaini loos millestki, mis iseloomustab kogu algulugude ajastut. Nii ei tuleks „Noodi-” ehk „pagulaste maad” otsida ei muistsetelt ega kaasaegsetelt kaartidelt, vaid kõikjalt, kus patt on tulnud inimese ja Jumala, inimese ja inimese vahele.
Selle loo tõde ei seisne selles, et alati võidab Kain, vaid selles, et tapmine ei lahenda ühtki probleemi. „Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!” (s 12). See on vastupidine olukord Jeesuse poolt öeldule: „Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa” (Mt 5:5). Kuid Kain ei lange ka hilisema korralduse alla, mis seisab nn „Noa lepingus”: „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!" (1Ms 9:6). Jumal hoolitseb ka süüdlase eest. Ta teab, et pattu pole võimalik hävitada patuse hävitamisega. Veritasu viib alati vägivalla eskaleerumiseni. 1Ms 9:6 nimetatud surmanuhtlus eeldab riigikorda ja on seotud veeuputusjärgse uue maailmaga.
Teatud mõttes kordub Aabeli ja Kaini loos paradiisist väljaajamine. Kaini juures saab selgeks, kuidas Aadama langus peegeldub ta järeltulijate elus.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Miks esimene vennatapp toimus usulistel motiividel?
Kust me teame, et meie tänuohver võeti vastu?
Milline seos võiks olla pagulusel ja vennatapul tänasel päeval?
Kes pärivad kaasajal maa?
Millist rolli kurjuse eskaleerumisel mängib kadedus?
Kas patuse füüsiline kõrvaldamine lahendab patu probleemi?
Mis on see jumalik märk, mis meid kaasajal võiks patu tagajärgede eest kaitsta?
Miks Jumal muretseb isegi mõrtsuka saatuse pärast?
