Juuni 2023 
Matthew Edminster, KUSi teadur
Laitse pastor Peeter Kuller kutsus paar korda aastas koguduse mehed ja sõbrad külla enda saunamajja. Õhtu oli tavapärases vormis: söök, osadus, arutelu, higi – kõik see mõnu, mida me ühelt saunaskäigult ootame. Vestlusteemad olid päevakohased, puudutati poliitikat, tööd, eraelu ja usku. Iga mees rääkis oma kogemusi või lihtsalt kuulas. Õhkkond oli avatud. Kui kuum saun hakkas jahtuma ja mehed riietusid, tõusis kogudusevanem püsti, tõmbas otsad lihtsa mõtisklusega kokku ja juhtis meid Meie Isa palve lugemisel. Rääkides hiljem koguduse meestega, ütles üks neist: „Saunas kogeme Jumalat viisil, mis mujal ei oleks võimalik.“
Peaküsimus ei ole, kus ja millal on Kristus meie keskel, vaid kas me oleme praegu koos Jeesuse nimel?
Üle aasta aitasin kaasa väikese Laitse koguduse töös, osalesin nende jumalateenistustel ja erinevatel kogunemistel, rääkisin inimestega. Sealne koguduse meeste saun ja tolle mehe repliik saadavad mind tänini.
Jumalateenistustel tuletame tihti meelde Jeesuse sõnu oma jüngritele: ...kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel (Mt 18:20). Selle kirjakoha kontekstis annab Jeesuse kohalolu autoriteedi korrastada koguduse toimetamist ja jüngrite käitumist. Ka väiksemates kogudustes, kus jumalateenistusel istub pinkides mitte rohkem kui käputäis osalejaid, on need sõnad suureks julgustuseks. Veelgi tähtsam on vabakoguduse traditsioonis arusaam, et see, mida Jeesus tegi oma maise elu päevil, jätkub tänu Püha Vaimu tööle ka täna. See, mis on Piiblis ette kuulutatud Jumala kuningriigi täielikust saabumisest, toimub sammhaaval juba siin. Jeesuse jätkuv töö koguduse sees ja koguduse kaudu ei sõltu liikmeskonna suurusest, varast ja võimalustest ega preestrist või liturgiast, vaid Kristuse kohalolust.
Aga kus ja millal on Jeesus nende keskel? Kas ainult jumalateenistusel ja palveõhtul? Kas ainult koguduse hoones? Kas vaid siis, kui kogudusevanem või pastor juhatab? Uuest Testamendist näeme, et algkoguduses ei olnud paljud meile tuttavad kiriklikud tavad veel arenenud. Usklike kokkusaamised olid väga lihtsad. Nad kogunesid üldjuhul kodudes ja nende tunnistustele ning palvetele järgnes tihti lauaosadus, nagu see oli Lähis-Idas tavaline. Kui Paulus tuletab korintlastele meelde, et Kristus on nende keskel, peab ta silmas mitte ainult liturgilist elu, vaid mitmeid osadusvorme ja igapäevast käitumist. Paulus ei mõistnud kogudust kui „Kristuse ihu“ ilusa metafoorina, vaid kui olemasolevat reaalsust, kes tegutseb nii jumalateenistusel kui ka tavaelus.
Meie arusaam kogudusest – ja ka kristlikust kogunemisest – on sageli seotud kohtade ja aegadega ning eraldatud argieluga. Just seepärast on raske kujutada ette Kristuse kohalolu meie keskel igapäevastes tingimustes. Ülistuskoosolekul, piiblitunnis, palveosaduses käime nagu kohtades, kus võiksime kogeda Jumalat teisiti kui kodus või tööl. Aga kui kogudus moodustab Kristuse ihu ja Jeesus on tõesti meie keskel, muutub iga meie kogunemine – kas suur või väike, püha või argine – sündmuseks, milles osaleme Jumala kuningriigi reaalsuses.
Peaküsimus ei ole, kus ja millal on Kristus meie keskel, vaid kas me oleme praegu koos Jeesuse nimel? Kas me mõtleme taevastele asjadele? Kas me läheme Jeesusega kaasa? Kas me näeme endas ja teistes inimestes Jeesuse lõpmatut lunastustööd? Kas me märkame Püha Vaimu hõljumist üle maailma tühjuse ja tähistame uueks loomist? Kas me liigume teadlikult lepituseametiga kaasa ja ohverdame selle nimel oma staatuse, õiguse ja vabaduse? Mida rohkem elame Kristuse tööle kaasa erinevatel kogunemistel, seda rohkem on ta meie keskel nähtavalt ja kogetavalt.
Kristlikus maailmas esinevad erinevad traditsioonid ja kõigil neil on väljakujunenud rõhuasetused ja veendumused koos oma põhjendustega. Vabakogudustes rõhutame, et Jeesuse poolt jüngritele antud tõotused kehtivad ka meile. Kui me usume, et Jeesuse nimel kokku tulles on ta tõepoolest meie keskel – seda nii palvemaja pingis kui ka saunalaval – peame selles valguses käima igal pool.
