Piibel kodugrupis I: Tee

01/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

"Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." (Jh 14:6)

Oleme harjunud rääkima õigest ja valest, kitsast ja laiast teest. Vahel me kaldume teelt kõrvale, vahel leiame taas tee. Kui oleme teel, siis läheb keegi meie eel või käime kellegi järel. Teelolemine ja sellega seonduv on elus ja Piiblis levinud rikkalik metafoor. Ajakiri, mida loed on "Teekäija". Seekord tahaksime aidata Sind ja kodugruppi ühisel vaimuliku kasvu teel.

.

Teelolemine antiikmaailmas

 Aga enne kui vaadelda selle imelise tee ja sellel käimise võlusid, tuletagem meelde teelolemise laiemat kultuurilist konteksti. Kreekakeelne hodos ehk tee tähendas algselt reisimist kui sellist. See märkis ka teeleasumise tahet. Sellega tähistati nii teed ennast kui ka sellel käimist. See kirjeldas nii liikumisviisi kui eesmärki. Tee kirjeldab ruumi salapärast korda. Hiljem tuletatakse sellest met-hodos, mis kirjeldab teekäimist kui meetodit. Ruumiline moment taandub ja asendub tunnetuse loogilise struktuuri ja korra avardumisega. Tee pilt hakkab üha enam kirjeldama teekäija intellektuaalseid muutusi. Hodosest kujuneb meta-hodos ehk meetod. See on õige lähenemine teatud probleemidele. Usulises valdkonnas on meta-hodos inimhinge Jumalaga kõnelemise viis.

Tee tuleb alati kusagilt ja läheb kuhugi. Tee, mis kusagilt ei tule ja kuhugi ei lähe on kaos. Hodosele vastandub patos ehk jalgrada. Sellega kirjeldatakse teekäija isiklikku siseelu, kujutlusviisi, mis teatud eluliste otsuste juures omandab taas meetodi tähenduse.

 

Teelolemine Uues Testamendis ja kristlikus traditsioonis

 Evangeeliumid kirjeldavad Jeesust kui Jumala ja inimese suhteid vahendavat teed. Jeesus vastab Tooma küsimusele: "Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?" vastab Jeesus: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu." (Jh 14:5-6)

Teiste sõnadega, jüngrite jaoks on oluline Jeesuse isiklik vahetu eeskuju. Usklik inimene on palverändur usuteel. Sellel teel liigutakse seda kindlamini, mida lähemal Jumalale seistakse. Ühtlasi on see liikumine taevase kodumaa poole. Sellel teel on palju ohte. Ei ole juhus, et Jeesuse varaseimad kujutised on seotud hea karjase pildiga.

Ta on Jumal-inimene, teejuht läbi ajaliku elu, kes tunneb teed igavikku. "Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast." (Ps 23:1-3)

Koos kogudusega liikudes ollakse hea karjase karjas. Kari tunneb oma karjase häält. Ühiselt liigutakse läbi elamuslik-esteetilise, emotsionaalse ja vaimse sfääri. Isiklik usuteerada (patos) omandab ühises käimises usaldusväärse tee (meta-hodose) iseloomu.

 

Kristliku teelolemise väljendused Euroopa kultuuriloos

Usuteel käimine leiab rikkaliku väljenduse Euroopa kristlikus kultuuripärandis. Rohket illustreerivat materjali pakub siin protestantlik kirikulaul. Mõned näited meie vendluse esimesest lauluraamatust "Laulud Talle kiituseks" (1897).

Laul Nr 1: "tunneb muret mu meel, Nõrken õiguse teel, Siiski taevas üks ase mul valmistud veel."

Laul Nr 2 „Ma olen võõras siin, kodu ma lähen; seal lõppeb vaev ja piin, kui sinna saan. Sel kitsal elu teel, küll muret tunnen veel, seal taevas üleval õndsaks ma jään. Mu tee on lühike siin võõral maal, kõik inglid järgeste ootvad mind seal; küll pea seisan ma seal prii ja lahti ka ja laulan rõõmuga Siioni mäel. Seal näen ma Jeesukest hiilgavas aus, ta süles igavest hingan ma siis; ei seda jõua ma kõik ära rääkida, mis saan seal pärida taevaste sees.

Kõigis lauludes kerkib ikka ja jälle esile palverännaku motiiv. See rännak algab Aabrahamile antud läkitusest: „Mine oma maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!" (1Ms 12:1)

Õndsuslooliseks pöördepunktiks kujuneb siin Iisraeli teekond Egiptusest Tõotatud maale. See pilt valgustab kõigi usurändurite teed.

Kirikuisa Augustinus ütleb hea ja kurja erinevust kirjeldades: "Head kasutavad maailma, et Jumalat "maitsta", kurjad aga vastupidi, et maailma "maitsta", tahavad nad Jumalat kasutada" (CD, XV, c7). Kui palverändur armub oma teekonnal vankritesse ja laevadesse, siis on ta patuteel, sest need on vaid kasutamiseks igavesse Jeruusalemma jõudmisel.

Dante „Jumalik komöödia" kirjeldab kirjaniku rännakut läbi põrgu ja taeva. Tal on kolm saatjat: Vergilius esindab klassikalist kunsti, Beatric uue kunsti loomingulisust ja Bernhard Clairvaux eesmärgikindlat pühadust. Lõpuks eesmärgile jõudnuna kõnelevad kõik pühad tuliseid sõnu langenud kiriku ja kurjade kiriklike vürstide kohta. Ja siis kostab kohutav sõnum, et isegi paavst on langenud. Usk tõesse püsib aga kõikumatuna.

Eriline roll on usulise valgustuse juures mäkketõusmise motiivil. Hiljem asendub see ilmaliku imetlusega reaalses looduses. Petrarca kirjeldab esimesena seda vaimustust, millega ta 26. aprillil 1336 tõuseb Mont Ventoux mäele. Me näeme, kuidas jumaliku kõrguse taju asendub üha enam maise looduselamusega. Hinge otsingud asenduvad vaimustunud ekspeditsioonidega maailma äärtele. Palverännakust kujuneb turism, palverännu märgist saab suveniir. Pettununa tsivilisatsioonis otsitakse teed mitte selleks, et kuhugi jõuda, vaid selleks, et lõpuks ometi olemasolevast eemale minna.

J.J. Rousseau kirjeldab oma „Reveries du promeneur solitaire's" (ilmunud postuumselt 1782) jalutuskäike vabasse loodusesse. Loodusteadused ja industrialiseerimine on loonud seni tundmatu kunstliku maailma. Järgnevad üha uued katsed leida hinge sügavusest seda, mis välismaailmas on kaduma läinud. Novalis võtab need katsed kokku mõttes: „Sisemusse juhib tee ja seal, kus pole enam jumalaid, valitsevad kummitused."

Kristlaste tee – Jeesus Kristus – juhib meid aga kummituste maailmast tõelise elu riiki. Üks kaasahaaravamaid teejuhte sellel teel on Thomas Kempise „Kristuse jälgedes" (1441). Pildirikkam, kuid sama haarav on ka maailma loetuima harduskirjaniku John Bunyani „Ristiinimese teekond taevalinna". Ometi jäävad Jeesuse enda kõned ja teod, nii nagu evangeeliumid neid meile jutustavad, ületamatuks.

 

Küsimused vestluseks:

  1. Mida tähendab vaimulik teelolemine minu jaoks?
  2. Miks tuleks koguduslikku teelolemist eelistada isiklikule rajale?
  3. Kui need kaks täiendavad teineteist, siis kuidas?
  4. Mis on praktiliselt vajalik, et usuteel püsida?
  5. Mis on meie usutee eesmärk?
  6. Kuidas võivad vaimulikud otsingud asenduda ilmaliku teelolemisega?