Piibel kodugrupis III: Järgimine kui loobumine

02/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: "Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid." Ja Jeesus ütles talle: "Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna." Teisele ütles ta: "Järgne mulle!" Aga see ütles: "Luba mul enne minna matma oma isa!" Ent tema ütles talle: "Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!" Aga ka üks teine ütles: "Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!" Aga Jeesus ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!"" (Lk 9:57-62; Mt 10:34-39)

Distants vanast maailmast

Jeesus kutsub meid üles kainelt kaaluma, kas tema järgimine on meile jõukohane. Mõnele ta ütleb isegi: "Pöördu tagasi oma koju ja jutusta, mida kõike Issand sulle on teinud!" (Lk 8:39) Koduski on vaja Jumala riigi tunnistajaid. Kuid Jumala riigi suurte eesmärkide saavutamiseks ei piisa ainult mugavast koduelust.

Taani teoloog ja filosoof S. Kiergekaard (1813-1855), kes andis mitmeid olulisi impulsse põhjamaade ärkamisliikumistele, tõstatas küsimuse, kas Jeesuse üleskutse järgimisele tähendab otsest "matkimist" või tuleb seda kuidagi vaimsemalt mõista. Matkimine tähendaks Kristuse eeskuju sõnasõnalist ellu rakendamist. Selline lähenemine on inspireerinud läbi kiriku ajaloo mitmete tähelepanuväärsete kristlike eluvormide kujunemist. Kõige silmapaistvaim neist on olnud munklus, millega kaasnes ilmalikust elust eraldumine, abielutus, vaesus ja intensiivne palveelu.

"Kordamise" all peab S. Kierkegaard silmas uue alguse armu, "uuestisündi" keset vana elu vorme. Näitena võib siinjuures tuua Sakkeuse pöördumise loo (Lk 19:1-10). Otsustav on seejuures uus sisemine hoiak ja võime näha kõike uute silmadega. Usk ja arm lubavad pöördunul patusest maailmast sisemiselt distantseerituna olemasolevas keskkonnas edasi elada. Väliste asjaolude sunnil võib tähendada see ka otseseid loobumisi ja kannatusi. Mõnel juhul võib selline lahtiütlemine tähendada ka vallaliseks jäämise eelistamist pereelule (1Kr 7). Oht seisneb aga selles, et kui sisemine usuelu mingil põhjusel hääbub, muutub ilmalik elulaad taas valdavaks. "Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata." (Mt 5:13)

Tee ja eesmärk olgu kooskõlas

Jeesuse sõnu oma järgijaile tuleb vaadelda kontekstis. Jeesuse jüngrid tahaksid Samaaria elanikele, kes neid vastu ei võtnud, paluda "tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada" (Lk 9:54). Nad on sunnitud evangeeliumi nimel küll loobuma, kuid see loobumine tekitab kibestumise ja isegi "pühi" kättemaksumõtteid. Sellepärast Jeesus "pöördus ümber ja sõitles neid". Teiste sõnadega: tee ja eesmärk ei saa omavahel olla vastuolus. Jüngrite läkitamine ja Jeesuse üritus muutuks mõttetuks ja kaotaks usutavuse, kui vastuseis tuleks hävitada sõjalise vägivallaga. Usu kuulutamine ja elu ei saa olla vastuolus. "Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud." (Ps 85:11) Vastasseisu korral tähendab see loobumist ja kannatusi Jumala riigi pärast. "Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand. Kui nad pereisandat on kutsunud Peltsebuliks, kui palju enam tema peret!" (Mt 10:25) Just seda peaks igaüks meist omaenda elus arvestama. Sama mõte väljendub kolmekordses loobumissõnumis. Loobumine kodust, perekonnast ja harjumuspärasest elulaadist kirjeldab jüngrite palverändurlikku mobiilsust. Nende sõnade taga seisab usuisa Aabrahami väljumine oma suguvõsa keskelt, Iisraeli väljaränd Egiptuse orjusest ja kõrberännak. Samasugust teelolemist võime meiegi oma elus kogeda. Kõige olulisem iga Jumala riigi nimel tehtud loobumise juures on aga Jeesuse Vaim. Seda Vaimu ei saanud me Seaduse tegudest, vaid usu kuulutamisest. (Gl 3:1-3) Loobudagi võime käsumeeles ja lihalikult.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS: