Piibel kodugrupis VIII: Jüngrite kutsumine ja läkitamine.

04/2012 

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused... Jeesus kutsus oma kaksteist jüngrit enese juurde ning andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust. Nende kaheteistkümne apostli nimed on aga need: esimene Siimon, nimetatud Peetruseks, ja Andreas, tema vend, ja Jaakobus, Sebedeuse poeg, ja Johannes, tema vend, Filippus ja Bartolomeus, Toomas ja tölner Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja Taddeus, Siimon Kananaios ja Juudas Iskariot, kes tema ka ära andis. Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskides neid: "Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde! Ja minnes kuulutage: Taevariik on lähedal! Tehke terveks haigeid, äratage üles surnuid, tehke puhtaks pidalitõbiseid, ajage välja kurje vaime! Muidu olete saanud, muidu andke! Ärge soetage kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, ei pauna teele ega kahte särki ega jalatseid ega saua, sest töömees on oma elatist väärt! ... Majja astudes aga tervitage seda! Ja kui see maja väärib, tulgu teie rahu tema peale, kui ta aga ei vääri, pöördugu teie rahu tagasi teie juurde! ..." (Mt 9:35-10:15)

.

Jeesus läkitab oma jüngrid

Sellele eelneb kirjeldus, kuidas Jeesus tervendab haigeid. Siin on seos kehalise tervendamise ja sotsiaal-karitatiivse tegevuse vahel. Jüngreid saadavad mitte ainult sõnad, vaid ka teod, mis kõnelevad Jumala riigist. Selliseid suuri poliitilisi kangelasi, kelle juures ühinesid sõbralikkus rahva vastu ja heateod, tundis antiikmaailm teisigi (näiteks Empedokles). Tänini orienteerub kirik oma tegevuses terve inimese – vaimu, hinge ja ihu – teenimisele. Üllatab, et Jeesuse läkituses puudub sõnum pattude andestusest, selle asemel on kõike kokkuvõttev väljendus "rahu" (s. 13).

Esialgu on jüngrid läkitatud vaid "Iisraeli soo kadunud lammaste juurde" (s. 6), hiljem laieneb see "kõigile rahvastele" (Mt 28:19). Alul peavad õpilased tegelema usuliselt ja kultuuriliselt tuntud rahvaga, hiljem ületavad nad need piirid.

 

Jeesus valib kaksteist

Kaheteistkümne apostli valimine ei kõnele ainult vastavusest Iisraeli ajaloolistele suguharudele, selles arvus väljendub eelkõige "uus Iisrael", kes on kogutud "kõigist rahvastest".

Loetletud nimede taga on erinevate elukutsete, iseloomude ja päritoluga mehed. Siin on Galilea kalureid, kes olid tuntud lihtsate, kuid ausate meestena. Kuid nende hulgas on ka kõige vihatumat elukutset esindav tölner, kellele vaadati nagu oma rahva reeturile. Siit leiame variseridest veelgi äärmuslikuma selootide partei esindaja Siimon Kananaiose. Selles ringis on tulipea Siimon Peetrus ja vaikne Filippus. Me näeme otsivat ja kahtlevat Toomast, kuid ka usklikku ja armastusväärset Johannest, kelle hoolde Issand usaldab risti all oma ema. Nende ridades on isegi reetur Juudas Iskariot. Jeesuse jüngrid jagunevad laias laastus kolme gruppi. Õpetajale kõige lähedasemad – Siimon Peetrus, Johannes, Jaakobus ja Andreas; "kirjatundjad" ehk õpetusse süvenenud – Matteus, Toomas, Siimon Kananaios ja Jaakobus Alfeuse poeg ning Filippus, Bartolomeus, Taddeus ja Juudas Iskariot, kellest kuuleme vähe, kuid kellega samas on meil ennast kõige kergem samastada. Selles Jeesuse järgijate mitmekesisuses on koht meilgi.

 

Reisijuht jüngrile

Mõned üksikasjad jüngrite misjontegevuses tunduvad võõrastavatena. Kuid üks on selge, nemadki ei tohi oma tegevuses inimesi valida. Nad ei tohi lähtuda edust ja tulemustest. Nad peaksid vältima kasutuid diskussioone. "Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!" (Mt 7:6)

Manitsus, et jüngrid ei võtaks teele kaasa "kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, ei pauna teele ega kahte särki ega jalatseid ega saua" (s. 9-10) omab kahekordset tähendust. Apostel peab olema liikuv ja üksnes oma ülesandele pühendunud. Ta peab usaldama Jumalat ja kogema kaasinimeste toetust, "sest töömees on oma elatist väärt!" (s. 10)

Loetust tuleneb hiljem koguduse struktuur, kus "elukutseline" misjonär ei seisa üksinda, vaid on majanduslikult toetatud "kristlike perede" võrgustikust. See, mis hiljem kujuneb tema tagalaks, on esimese läkituse juures alles ala, mis tuleb võita.

See, kes vabalt ja kergelt opereerib, vajab ka sadamat, kust tulla ja kuhu minna. Siin pole võimalik üksnes abstraktselt "Jumalale" osutada. Misjon peab realiseeruma konkreetses koguduses, kes oma jutlustajaid toetab mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimulikult.

 

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

  1. Mis ajendas Jeesust oma õpilasi välja läkitama?
  2. Millistele jüngritele me ise kõige enam sarnaneme?
  3. Millised on suuremad erinevused jüngrite ja kaasaegse misjonitöö vahel?
  4. Kas meie valime oma tegevuses sihtgruppe?
  5. Kuidas kaasajal käituda, kui meie sõnumit ei taheta vastu võtta?
  6. Millal ma viimati kogesin, et Issand on mindki läkitanud evangeeliumi kuulutama?