Piibel kodugrupis VII: Jeesus peseb jüngrite jalgu.

04/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde... tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl. Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: "Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?" Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru." Peetrus ütles talle: "Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!" Jeesus vastas talle: "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga." Siimon Peetrus ütles talle: "Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead." Jeesus ütles talle: "Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik." ... "Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind "Õpetaja" ja "Issand", ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen..." (Jh 13:1-20)16 kirjandust uurimas

 

Antiikne külalislahkus

Jeesuse ajal oli tavaks, et orjad või teenijad pesid enne lauda asumist oma isandate jalgadelt teetolmu. Selles väljendus peremehe külalislahkus. Peetrus tunneb seda tava. Sellepärast ta ei tahagi, et Jeesus tema jalgu peseks. Talle ei meeldi, et Õpetaja astub teenri rolli. Jeesus aga väljendab oma jüngrite jalgu pestes: inimese kõige esinduslikum ülesanne on kaasinimeste teenimine. See on nägemus osaduskonnast, kus ei ole "ülemusi" ja "alamaid".

Jalgade pesemine sisaldab vennastumise sümboolikat. Osadus tähendab üksteise teenimist. Teenimine ei tähenda siin ükskõik millist praktilist teenet, vaid süüst puhastamist, pesemist ja lepitamist. Seitsmenda Päeva Adventistid ja mõned nelipühilaste rühmitused on muutnud jalgade pesemise leivamurdmist sissejuhatavaks rituaaliks. Kiriku ajaloos on seda eeskuju järgitud Suurel Neljapäeval, mil paavst või kloostriülem peseb palverändurite jalgu. On üllatav, et Austria-Ungari keisrikojaski oli tavaks, et Suurel Neljapäeval pesi keiser kümne Viini kerjuse jalgu. Siiski mõistaksime me Jeesuse eeskuju vääralt, kui näeksime selles vaid sakramentaalset või dogmaatilist ettekirjutust.

Jeesuse eeskujul on eelkõige vaimulik tähendus. Üleskutse üksteist teenida kriipsutab alla "kõigi usklike preesterlust" ja korduvat mõtet: "Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas" (Jh 14:13; 15:7,16; 16:23j).

 

Alandlikkuse etalon

Teisest küljest tähendas jalgade pesemise ja leivamurdmise seostamine puht praktilist heategu. Jeesus vastandub siin ilmalikule hierarhiale, alluvus- ja ülemussuhetele (vrd Lk 22:25jj). Teenimine pole lihtsalt usu vähemtähtis osa, nagu võiks Maarja ja Marta loost järeldada (Lk 10:38-42). Jalgade pesemisel ilmneb eneseületamine "alanduse" kasuks. Siin ei ole tegemist alluvusega, vaid vale uhkuse ületamisega, sest jalgade pesemist teostasid tavaliselt teenijad. Nii kujutas see endast oma seisusest loobumist. Just sellisena kirjeldab see Jeesuse "järgimist" argipäeva olukordades. Kristuse ohver ristil ei saa olla meile järgimise otseseks eeskujuks. Kuid väikesed argipäevased loobumised ja ebamugavused Kristuse nimel on osa järgimisest. Just selles mõttes kõlavad Jeesuse sõnad: „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. " (Jh 13:14)

 

Ajatu eeskuju

On olemas Jeesuse eeskuju järgimist, milles puudub igasugune kangelaslikkus; mis summeerub paljudes väikestes argipäevastes loobumistes. See võib võtta ka teistsuguseid vorme. Jeesus ütleb, et viimses kohtus loeb näljaste toitmine, januste jootmine, kodutute vastuvõtmine, alasti olijate riietamine, haigete ja vangide külastamine (Mt 25:34-39). Kirik on hiljem neile ihulikele halastustegudele lisanud ka surnute matmise kui viimase heateo, mida võime oma ligimesele osutada. Need on Jeesuse järgimise teenivad märgid, mis enamasti jäävad argipäevas märkamatuks ja anonüümseks.

Jalgade pesemine puudutab ka vale uhkust, mis ei lase end teiste poolt teenida, sest me ei tahaks kellelegi tänuvõlgu jääda. See, mis vennalikku osadust takistab, on sageli soov olla iseseisev ja sõltumatu. "Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!" (s. 8)

Kristlik usk ei kutsu meid ainult teenima, vaid ületama ka väärat uhkust, olla kõigist sõltumatu. Inimeseks olemine ei ole üksnes teistele elamine. Meie inimlikkus väljendub selleski, et me vajame ka teiste teenimist ja tuge. Inimeseks olemine eeldab nii kaasinimeste kui Jumala usaldamist ja abi.

 

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

  1. Miks meie ei pese enne leivamurdmist jalgu, nagu mõned uskkonnad seda teevad?
  2. Milles väljendub meie koguduses teeniv osadus?
  3. Milles me saaksime oma kaaslasi ihulikult teenida?
  4. Millega me saaksime oma kaaslasi vaimulikult teenida?
  5. Mis takistab meid lasta ennast teenimast?
.