07-08/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
"Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,
sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad,
sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased,
sest nemad pärivad maa.
Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,
sest nemad saavad küllaga.
Õndsad on halastajad,
sest nende peale halastatakse.
Õndsad on puhtad südamelt,
sest nemad näevad Jumalat.
Õndsad on rahutegijad,
sest neid hüütakse Jumala lasteks.
Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse,
sest nende päralt on taevariik.
Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja
taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse." (Mt 5:3-11)
Sõna „õndsad" võib vabalt tõlkida ka sõnaga „õnnelikud" (makarios'e vastand võiks olla ka „häda"). Jeesus Kristus juhatab oma Mäejutluses meile kätte tee, mis viib igavesele õnnele – õndsusele. Ühtlasi on siin meile antud Jeesuse kuulutuse kese, mis võtab kokku Jumala arvukad tõotused, mida ta on andnud Aabrahamist alates.
On tõenäoline, et algselt seisis Jeesuse jutluses sellel kohal lihtsalt „vaesed" (Lk 6:20). Seega „vaimus vaesed" (Mt 5:3) võib olla hilisem laiendus, mis aga vastab prohvet Jesaja sõnumile Jumalalt: „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid." (Js 57:15) Sama tonaalsuse leiame me ka Psalmides (Ps 34:19). Meile tähendab see seda, et mõlemad versioonid on olulised: vaesed on õndsad nii kitsamas kui laiemas mõttes, nii ihulikus kui vaimses tähenduses.
Näiteks tölneritele, kes olid ülekohtused rikkurid, lähenes Jeesus teistel põhjustel kui vaestele. Just selle avatuse tõttu võib esimest õndsakskiitmist pidada sissejuhatuseks kõigile järgnevatele õndsakskiitmistele.
Me näeme siin kahte mõttelaadi, mis tol ajal ja tänagi on aktuaalsed: üks on aristokraatlik seisuslik mõttelaad ja teine on kõige selle, millest tuntakse end elus ilmajäetuna, küüniline põlgamine. „Kodanlike" väärtuste tunnustamine ei tähenda ainult rikaste ja vaeste, isandate ja sulaste vastandamist, vaid ka loomulikuna näiva brutaalse olelusvõitluse õigustamist nende väärtuste nimel. Vastandina sellele mõtleb Jeesus elus varju jäänutele ja kuulutab nad õndsaks. Kuid nad pole õndsad oma vaesuse, hädade ja nõrkuste tõttu, sest see oleks küüniline. Nad on õndsad, sest Jumal hoolitseb nende õiguse eest.
Muidugi võidakse „kristlikku moraali" mõista „nõrkade moraali ja salavihana", nagu Friedrich Nietzsche seda tegi. Kuid see polnud Jeesuse mõte. Tema tahtis vaeseid, kurbi, näljaseid ja januseid aidata, päästa, mitte lihtsalt lohutada. See tähendab, et õndsakskiitmiste tõotusi ei tohi lükata „eskatoloogilisse" tulevikku. Mäejutluse õndsakskiitmised on sama realistlikud ja tõsiseltvõetavad nagu Piibli üleskutse vaenlasi armastada.
Kindlasti ületavad õndsakiitmised inimeste loomulikke võimeid, kuid samas kõnelevad nad Jumala suurusest ja tahtest, mis ootab mitte ainult taevas, vaid ka maapeal teostumist. Siin näidatakse meile Jeesuse tõelist palet ja ehedat kristlikku elu. Ühtlasi antakse siin meile vastus meie inimlikule õnnetaotlusele, mis on meie kõigi südameis. Neid püüdlusi saab viimselt rahuldada vaid Jumal ise. Ta mitte ainult ei näita elu kaunimat poolt, vaid paneb meid samas ka oluliste kõlbeliste valikute ette, innustades meid igas olukorras armastama ja otsima tema tahet.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
- Milline on minu kujutlus õnnest vaesuses, kurbuses, hädas ja tagakiusamistes?
- Kuidas on kaasaegne olelusvõitlus õnne nimel meid mõjutanud?
- Milliseid poliitilisi alternatiive pakub selles küsimuses kaasaegne ühiskond?
- Mida tähendab „vaimus vaene" olemine kaasajal?
- Mida ma saaksin teha, et Jeesuse poolt antud tõotused teostuksid kaasaja maailmas?
- Mida teeb Jumal, et teha meid õnnelikuks?
