09/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: "Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!" Jeesus ütles talle: "Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?" Ja ta ütles neile: "Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!"
Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: "Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: "Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda." Ja ta ütles: "Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12:13-21)
Enne kui Jeesus räägib tähendamissõna rikkast põllumehest, tuleb keegi rahva hulgast Jeesuse juurde ja soovib, et ta lahendaks vennaga tekkinud pärandiküsimused. Jeesus keeldub seda tegemast. Kindlasti ei tähenda see, et kristlasi ei huvitaks pärandi õiglane jagamine. Neil aegadel, mil ühiskonna võimekus õiglaselt toimida on langenud, on kirik korduvalt oma moraalset autoriteeti rakendanud ka neis küsimustes. Kuid asjade loogiline areng viis siiski selleni, et selliseid probleeme oli otstarbekam lahendada kohtumajas. Kui evangeelium sekkub ühiskondlikesse küsimustesse, siis tõeliselt vaeste kaitseks, mitte rikaste ja veelgi rikkamate omavahelistesse tülidesse.
Kuid tähendamissõna rikkast põllumehest näitab kuulutuse tõelist ülesannet: kõnelda inimese elu kaduvusest ja õnnest, mis ei sõltu ta varanduse suurusest. Mitte "õiglased" ühiskonnateooriad või komplitseeritud kohtuprotsessid, vaid inimelu kaduvus puudutab meid kõiki. Loomulikult ei ole see teema teistest ühiskondlikest probleemidest lahutatav.
Kui evangeelium sekkub ühiskondlikesse küsimustesse, siis tõeliselt vaeste kaitseks, mitte rikaste ja veelgi rikkamate omavahelistesse tülidesse.
Milles asi? Pleonexia (s. 15) ehk soov omada enam ja enam, mida me nimetame ka ahnuseks on omane kõigile, kuid rikkad satuvad sellesse lõksu sagedamini. Mida rikkam, seda ahnem. Tähendamissõnas on ka objektiivne külg: mida suurem on lõikus, seda enam on vaja aitasid, kuid sellises kasvuprotsessis võib hukkuda inimese hing. Omand on alati seotud elu kindlustamisega, kuid mõõdutundetult kasvav suuromand ei röövi mitte ainult teistelt, vaid ka omanikult endalt hinge. Aitade ehitamine ise pole patt. Vana Testamendi Joosep saab selleks jumaliku juhtimise ja päästab põua-aastail rahva. Kuid ometi varitseb meid pleonexia surmav haare. Me püüame end kindlustada üha pikemateks ajavahemikeks – viieks, kümneks aastaks, pensionipõlveks, surmani. Ka omandatud rikkust, au ja võimu tuleb pidevalt kindlustada. Tulemuseks on nälg kaetud laudade taga. Üha suurem rikkus loob kõigist ja kõigest sõltumatuse illusiooni, mis muudab omaniku peaaegu asotsiaalseks, ühiskonna- ja inimvaenulikuks.
Jeesus ei polemiseeri rikkuse ja heaolu kui sellisega. Ta ei esita siin vaesusideaali, vaid viitab "pleonexia" seadusele: võimaliku õnne äravahetamisele tõelise ja tegeliku õnnega. Kui õnn tuleb meie hoovile ootamatult nagu rikkalik saak, siis eeldab see meis teistsugust kvaliteeti kui vaid investeerimist majanduslikku kasvu.
Väliste võimaluste kasvatamine ei taga veel tõelist õnne. Sest õnne ei saa koguda nagu ei saa kilplaste moel koguda päikesekiiri kotti. Õnn on "Jumala and", osasaamine tema rikkusest. "Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast." (Kg 5:18; Mt 16:26)
Hinge kaduma minek ei tähenda ilmtingimata füüsilist surma. "Ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata." (Mt 10:28) Varanduse kasvatamise käigus võime me kaotada kaasinimesi, tervise, isamaa, sisemise ja välise rahu ning osaduse Jumalaga. See on nende oht, „kes koguvad tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikkad Jumalas. Sellepärast „vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" (s. 22)
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
- Kas meie elus on olnud hetki, mil majanduslik "õnn tuli ka meie hoovile"?
- Kuidas me nendele olukordadele reageerisime?
- Kas vaesus on kristlik ideaal?
- Kas rikkad ei pääsegi taevariiki?
- Kuidas võidelda ahnusega?
- Millised ohud saadavad ahneid?
