09/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Samal ajal tulid mõned sinna ja jutustasid Jeesusele galilealastest, kelle vere Pilaatus oli seganud nende ohvritega. Ja Jeesus ütles neile vastuseks: "Kas te arvate, et need galilealased olid suuremad patused kui kõik muud galilealased, et nad seda on kannatanud? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti. Või arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloahi torn ja nad ära tappis, olid suuremad võlglased kui kõik muud inimesed, kes Jeruusalemmas elavad? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti." (Lk 13:1-3)
Kliimamuutused on jõudnud koduaeda ja kodutänavale. Päev-päevalt näeme telepildis üha enam uudiseid ohustatud, põgenemas ja näljas inimestest. Üleujutused, tornaadod, põud ja ikaldused kuuluvad argipäeva sõnumite hulka. Teadlased ja poliitikud kutsuvad meid "meelt parandama" ja oma elulaadi muutma. Kuidas me kristlastena kõigesse sellese peaksime suhtuma?
„Ime ei ole mitte see, et see õnnetus tabas neid, vaid see, et see ei tabanud teid."
Jeesus puudutab siin oma kaasaegsete hulgas laialt levinud suhtumist, et õnnetus, eriti enneaegne surm, on kindlasti karistus mingi patu eest. „Sest patu palk on surm." (Rm 6:23) Jeesus ei eita õnnetuse ja karistuse vahelist seost, kuid korrigeerib sellist vaadet ja asetab esikohale meeleparanduse vajaduse. Tema sõnum on: "Ime ei ole mitte see, et see õnnetus tabas neid, vaid see, et see ei tabanud teid." Ta ei tee tagantjärele oletusi, tema pilk on suunatud tulevikku. "Kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti" (s. 3 ja 5) Meeleparandus ja valvamine võib tulevasi õnnetusi ära hoida. "Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad..." (Jh 9:3)
Suuremas – rahvuse, linna, Jeruusalemma – kontekstis võib kehtida see, mida Friedrich Schleiermacher on öelnud: "Samal määral kui patt kasvab kogu inimsoo elus, kasvab ka kurjus ja selle tagajärjed, nii et sageli peavad lapsed ja lapselapsed kahetsema oma vanemate patte. Patu kahanedes kahaneb ka sellega kaasnev kuri... Niipalju kui on pattu, samapalju on ka sellega kaasnevat kurja." (Schleiermacher: Der christliche Glaube, § 77,1). Seejuures tuleks kindlasti teha vahet looduskatastroofide ja ühiskondlike katastroofide vahel. Meie teema puudutab eriti teravalt just viimaseid. Vaadeldav evangeeliumi tekst esitab meile mõlemad, nii ühiskondliku kui looduskatastroofi. Kuid Jeesus leiab, et mõlemad annavad põhjust meeleparanduseks. Mõlemad sisaldavad uusi võimalusi.
Ta annab mõtte nii pimedalt sündinu elule kui Laatsaruse haigusele ja surmale – "temas peavad avalikuks saama Jumala teod" (Jh 9:3; 11:4). Olulisem kui karistav õiglus on evangeeliumi tervendav ja parandav vägi.
Niisiis meie suhtumine sellistesse sündmustesse peaks olema ettepoole suunatud. Inimkonna ajalugu näitab liikumist looduskatastroofidelt ühiskondlike katastroofide ja kurjuse kasvu suunas. Eriti sai see selgeks pärast ABC relvade kasutusele võttu. Üleskutse meeleparandusele on muutunud veelgi mõistetavamaks.
Järgnevas võrdumis viljatust viigipuust (Lk 13:6-9) on Jeesuse pilk suunatud taas ettepoole. Viinamäe aedniku sõna: "Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber lõikan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma..." (s. 8) näitab meile Jeesuse suhtumist. Samas on Jumala arm ajaliselt piiritletud. Mitte looduse igavene ringlus – "igal aastal jälle" vaid Jumal võib panna armuajale ajalise piiri. Ajaline piir annab põhjust ehitada paremaid, kuid mitte taevani ulatuvaid torne (vrd 1Ms 11:1-9), see annab meie meeleparandusele vajaliku tõsiduse.
Niisiis kui inimkond tahab lähenevaid katastroofe vältida, siis ainukeseks tõeliseks alternatiiviks on meeleparandus. Maise Jeruusalemma saatus on meile kõigile hoiatavaks märgiks. Kuid Jeesus peab silmas uut Jeruusalemma, milleks me valmistume.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
- Miks me katastroofide ja õnnetuste puhul mõtleme kohe karistusele?
- Kas saab vahet teha loodus- ja ühiskondlike katastroofide vahel?
- Kas on erinevusi meie kujutluses meeleparandusest loodusõnnetuse ja inimeste poolt põhjustatud õnnetuse vahel?
- Miks on katastroofi olukorras nii raske mõelda meeleparandusele?
- Kas olemasolev maailm on lõputult parandatav?
- Miks me peaksime mõtlema Kristuse taastulekule ja viimasele kohtule sellistes olukordades?
