01/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
"Ja tema küsis neilt: "Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" Peetrus kostis: "Sina oled Messias!" Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma... Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?..." (Mk 8:27-38) võrdle Mt 16:13-27; Lk 9:18-26.
Kuivõrd tähendab Jeesuse järgimine maailmast lahtiütlemist?
Jeesus seob järgimise mõtte sügavalt kannatuse ja ohvri teemaga. See, kes ohvri ja kannatuse järgimisest välja jätab, kaotab Jeesuse õpetuse algse tähenduse. Mõned ütlevad, et "ülendatud Issand" on meie kannatused ja haigused juba ristile kandnud. Niisiis meil pole vaja enam kannatada ja ohverdada. Kristus on meid lunastanud Jumala vihast, süüst ja patuahelaist ning muidugi ka Seaduse alt. Kuid ta ei eitanud kunagi, et tema õpilaste tee maailmas oleks ohutu. Sama leiab ka apostel Paulus: "Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailma vaadata, nii inglitele kui inimestele." (1Kr 4:9)
Ohvrid ja loobumine pole siiski omaette ideaal – nad teenivad kõrgemat eesmärki. Jeesuse järgimist ei tohiks ära segada "maailma" ja tsivilisatsiooni küünilise põlgusega.
Jeesus Kristus ei ole Diogenes, kes elab kõike põlates oma tünnis. See, kes ei suuda oma elus midagi soovida, see ei suuda soovida ka teistele midagi head. Künism ja askeetlus askeetluse enda pärast muudab meid armutuks. See, kes pidevalt kuulutab, et meil ei tohi olla mingeid vajadusi, ei soovi ka paremat maailma. Jeesuse järgimine on alati suunatud Jumala riigile. Seetõttu me räägime kaasajal võib-olla rohkem "teenimisest" kui "kannatusest". Selles mõttes andis Jeesus ka jalgade pesemise eeskuju (Jh 13). Kristlik kannatus ei ole mitte passiivne saatusele alistumine. "Teenimise" mõte jääb samas aga lahjaks ja ebaveenvaks, kui see on seotud oma teenistuse õiguslike garantiide ja tasu nõuetega. Tasu ja positsioon huvitas Sebedeuse poegi. (Mk 10:35-45)
Otsustava tähtsusega on Jeesuse isiku ja tegevuse silme ees hoidmine. Just selliselt on toiminud pühad eeskujud läbi kristluse ajaloo, alates apostlitest kuni Assisi Franciscuse, Albert Schweitzeri või ema Teresani. Teatud mõttes on järgimine abstraktse teoloogilise eetika vastand. See on Jumala tahte vahetu hoomamine ja sellele vastavalt tegutsemine. Seda ei ilmuta meile "liha ja veri" (Mt 16:17), vaid Jumala Vaim, kes haarab kogu meie isiku – meie emotsioonid ja tahte ning ei jäta kõrvale ka intellekti.
Järgimine ei sünni üksinduses, vaid jüngrite ringis. See tähendab aga ka jüngri individuaalsete omaduste ja andide ühist tunnustamist. Kas see on tingimata kogudusega seotud? Sellel küsimusele vastab Jeesus: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja põrgu väravad ei saa sellest võitu." (Mt 16:18) Ei ole tänagi Jeesuse järgimine ja tunnistamine lahutatav kogudusest. See tähendab aga ka seda, et kogudus tervikuna on kutsutud Jeesust järgima, selle nimel, kui vaja, kannatama ja ohvreid tooma.
Küsimused vestluseks:
1. Mis mõttes ütleb Jeesuse järgija maailmast lahti?
2. Millest me oleme loobunud Kristuse ja evangeeliumi pärast?
3. Miks Jeesuse järelkäijad ikka veel kannatavad?
4. Kuidas on kannatus ja Jumala ning kaasinimeste teenimine omavahel seotud?
5. Miks me vajame Jeesuse järgijatena kogudust?
