02/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! ... Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:38-48)
Tasakaalustatud kättemaks
Me leiame siit neli Jeesuse poolt esitatud põhimõtet jüngritele, kes on sattunud konfliktidesse. Vana Testamendi soovitus sellisteks olukordadeks oli tasakaalustatud kättemaksu põhimõte: "Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale." (3Ms 24:19-20). Samas püüab Vana Testament seda põhimõtet siiski leevendada: "Ära ütle: "Ma tasun kätte kurja eest!" Oota Issandat, küll tema aitab sind!" (Õp 20:22; 24:17.29; 25:21j)
Jeesus esitab selles kontekstis oma järgijaile palju radikaalsema üleskutse: armastage oma vaenlasi! Ta näitab, et ligimesearmastus on midagi enamat kui tavaline humaansus, naabriabi või kollegiaalsus. Me ei peaks armastama niigi lähedasi ja armastusväärseid inimesi, meie armastus peaks ulatuma kaugete ja võõrasteni ja muutma need lähedasteks. Uute suhete aluseks pole põhimõte: käsi peseb kätt. Nende suhete aluseks on usaldus, mis kaasinimesest loodab ja usub paremat, kui ta tegelikult on. Jüngri ülesanne ei ole kahtlustavalt sulguda ja võimaliku kurja vastu kindlustuda, vaid suhetes kaasinimestega armastuse ja lugupidamisega riskida.
Vaenlaste armastamine ei tunne erandeid
Vaenlaste armastamine ei ole inimloomusele ebaloomulik hoiak. Meis ei ela ainult egoistlikud, vaid ka altruistlikud tungid. Empaatia ja koostöövõime on tugevate ühiskondade oluline tunnus. Selletõttu suutsid kristlased, kes selgelt distantseerusid antiiksest egoismist, olla ülemaailmselt mõistetavad. Jeesuse õpetusest lähtus vana kiriku karitatiivne põhihoiak, mis väljendus orjade, vangide ja haigete eest hoolitsemises. Kuldne reegel "Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!" (Lk 6:31) on Jeesuse jaoks "Seaduse ja Prohvetite" kokkuvõte.
Teisest küljest on selge, et see ei ole lihtne tarkus. Vaenlaste armastamisega kaasneb alati mõistusevastane risk. Problemaatiliseks teeb selle kaasaegses ühiskonnas asjaolu, et vaenlaste armastamine kutsub esile uute vaenlaste tekkimise. Ütle mulle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa oled. Ekstreemsete näidetega nii tõsise teema naeruvääristamine oleks kohatu ja silmakirjalik.
Ometi jääb vaenlaste armastamise käsk igale kristlasele väljakutseks kõige erinevamates konfliktsituatsioonides. Igal juhul ei võimalda see tegelikkusest põgeneda (nii nagu me näeme seda Kagu-Aasia religioonides), vaid sunnib kahe jalaga keset elu seisma. Vaenlaste armastamine ei lähtu nõrkusest, vaid eeldab sisemist tugevust, suurt taluvust ja kindlameelseid otsuseid. Kristlane seisab siin advokaadi ja eestpalvetajana süüdistatavate poolel. Vaenlaste armastamine ei saa kunagi olla "kriitiliste teemade" vältimise ettekääne. Sellest ei tohi kujuneda ka võitluse suunamist "õigete vaenlaste" vastu. Väide, nagu oleks Jeesus õiget vaenu õpetanud, on küüniline.
Vaenlaste armastamine on kristlik tee
Vaenlase armastamine on suur samm edasi nii inimkonna kui üksikinimese elus. See samm tuleb ikka ja jälle ette võtta. See on osa meie kristlikust "rüütellikkusest". See eeldab meie loomuse muutumist. Sest see, mis inimesele on võimatu, on Jumalale võimalik. Jeesuse palve ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34) on eeskujuks esimese märtri Stefanose palvele: "Issand, ära pane seda neile patuks!" (Ap 7:60)
Rääkides oma jüngritele vaenlaste armastamisest eeldab Jeesus meie loomuse muutumist. Me ei tohiks kultiveerida ka kaheastmelist eetikat; tavakristlasele pole see oluline, vaimulikele ja pühakutele on see kohustuslik. Vaenlaste armastamine on Jeesuse käsk kõigile järgijatele. See ei tohiks väljenduda ainult suurtes avalikes konfliktides, vaid ka lihtsates ja igapäevastes asjades. Vaenlase armastamisest peaks suutma rääkida nii, et me selle all alati midagi konkreetselt suudame ette kujutada. See on moodne silmakirjalikkus, kui muuta vaenlaste armastamise käsk ekstreemsete näidetega naeruväärseks või saavutamatuks.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Kas meie elus on olnud olukordi, kus me tundsime, et me oleme silmitsi vaenlasega, keda tuleks armastada?
2. Miks me ei suuda vaenlasi armastada?
3. Miks me kipume seda käsku vältima?
4. Kust saada jõudu oma vaenlasi armastada?
5. Milline on vaenlaste armastamise eesmärk?
6. Kuidas võiks vaenlaste armastamine muuta meie isiklikku, koguduslikku ja ühiskondlikku elu?
