03/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: "Isand, me tahame Jeesust näha." Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele. Aga Jeesus ütles neile: "Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa. Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi." (Jh 12:20-27)
Inimene tahab Jeesust näha
„Isand, me tahame Jeesust näha," on uudishimulike kreeklaste küsimus. Meiegi küsime: kus me võiksime kaasaja maailmas Jeesust kohata? Millised ideaalid, millised kangelased kehastavad teda kõige paremini? Tõsiasi on see, et me näeme tavaliselt seda, mida me tahame näha. Me tahaksime näha edukat, rikast ja tervisest säravat Jeesust. Kreeklased olid jõudnud kohale õigel ajal: "Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks." Aga milline see kirkus on? Jeesuse vastus on: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja."
Jeesus ei kõnele lihtsalt loodusseadusest – „enne surm, siis uue elu sünd" või heegellikust dialektilisest protsessist, kus teesile järgneb antitees ning tekkinud pinge võetakse kokku sünteesis. Abstraktne "ristiteoloogia" ei saa kunagi asendada Jeesust ennast sellisena, nagu evangeeliumid kujutavad teda ennastohverdava armastuse teel. Jeesuses peituv uue elu saladus avaneb tema sõnades: „Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa." (salm 26) Just siin asub kristluse tugevus, mis ammutab jõudu ka negatiivsetest piirisituatsioonidest. "Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." (Jh 16:33) Apostel Paulus kirjeldab seda sõnadega: "Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev." (2Kr 12:10) See kehtib iga häda ja kannatuse kohta. Sellistes olukordades Kristuse risti tähendus resoneerub meie elu reaalsustega.
Jeesuse teel on tulevik
Üldisemalt vaadatuna kirjeldab külvi ja lõikuse pilt kristluse orienteeritust tulevikku, kus igas elu olukorras võetakse arvesse ajafaktor.
Mida see tekst aga otsesõnu tähendab? Selle ütleb tahtmatult välja ülempreester Kaifas: "Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub." (Jh 11:50; vrd 18:14) Ühest küljest organiseerivad juudid Jeesuse kõrvaldamist ja teisel poolel on Jumal, kes inimeste mõistmatuse ja kurjad teod pöörab meie kõigi päästeks. Sama võis öelda Vana Testamendi Joosep: "Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus." (1Ms 50:20)
See tähendab aga ka seda, et tõeline ohver ei ole kalkuleeritav. See ei ole kellegi teise ohverdamine. Tapmine ja mõrv ei lahenda iseenesest mingeid probleeme. Sellega kaasneb vaid vägivalla ja kannatuste kasv. Me ei tohiks unustada, et väljendused "vili" ja "seeme" on kahetähenduslikud. See ei pea alati olema seotud õnnistusega, see võib sisaldada ka needust. On olemas ka "verist lõikust" ja "kättemaksu vilja", „draakoni hammaste" külvi. See peaks meid mõtlema panema kiriku ajaloole ja selle mõjule tagasivaadetes.
Jeesuse surma puhul näeme me siiski midagi muud: needus muutub õnnistuseks. See sõltub ka kristlaste hoiakust. „Nad viskasid kividega Stefanost, kes valjusti hüüdis: "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: "Issand, ära pane neile seda patuks!"" (Ap 7:59-60) Just siin selgineb meile Jeesuse kannatuse ja surma ning tema järgimise sügavam seos. Jeesuse järgija lähtub evangeeliumides suure põhjalikkusega esitatud Issanda eeskujust.
Niisiis ei seisa meie ees "surma ja ülestõusmise" printsiip ega hegeliaanlik negatsiooni dialektika, abstraktne "rist", vaid Ristilöödu ja tema sõnad ristil. Need juhivad meid ülestõusmise reaalsusse. Nõnda peame meiegi igas konkreetses elu katsumuses koos Taavetiga paluma: "Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões!" (Ps 86:11)
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Mida tähendab kaasajal küsimus: „Me tahame Jeesust näha?"
2. Millised on meie soovunelmad seoses Jeesusega?
3. Mis mõttes võiks Jeesus kaasajal kirgastuda?
4. Kuidas on võimalik „kannatuste vaba" maailma taotlevas ühiskonnas esitleda ristilöödud Jeesust Kristust!
5. Kuidas järgida Jeesust keset isikliku elu ebaõnnestumisi, kannatusi ja vastuolusid?
