10/2012
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
„Kord keetis Jaakob leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud. Ja Eesav ütles Jaakobile: „Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!"... Aga Jaakob ütles: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!" (1Ms 25:29-31)
Meie ees rulluvad lahti elutarkuse ürgsed teemad: saatus ja selle ülekavaldamine, inimestevaheline võrdsus olukorras, kus isegi kaksikud ei ole võrdsed. Saatuse all mõistame me sellist inimese elukäiku, mis tundub olevat temast endast sõltumatu jõu või korra tagajärg. Saatus viitab üleüldiselt mingile teatud hulgale sündmustele, mida usutakse, et need on ette määratud. Saatus on uskumus, mis põhineb eeldusel, et universumis valitseb kõikide inimeste üle mingi looduslik korrapära, mis on ette määratud meile kõigile, kuid mis on igale inimesele siiski erinev. Erinevalt saatusest on Jumala juhtimine ja kutse alati isiklik ning sisaldab vaba valiku võimalust.
Jumal hindab ja õnnistab võitlejat isegi siis, kui ta võtted tekitavad küsimusi.
.Vaadelgem sündmust lähemalt. Selles jutustuses kirjeldatakse järjekordset pattulangust: Eesav võtab sünniga saadud esmasünni õigust kergelt. Ta vahetab loomulikust elukorraldusest tingitud rikkalikud võimalused „peenraha" vastu. Silmapilgu kiusatuses omandab banaalsena näiv näljatunne ja selle kiire rahuldamine enneolematu tähenduse. Jaakob, kes on oma loomult kaupleja, oskab sellise kummalise pakkumise müügiväärtust hinnata. Ta teeb oma elu kõige suurema tehingu. Kuid tedagi saadavad esialgu vaid selle tehingu kurjad tagajärjed. Ta elu mõtteks kujuneb need tagajärjed ületada ja saavutatud positsioon iga hinna eest säilitada. Ta püüab oma saatust muuta. Jumala armu läbi see õnnestubki.
Kuid mis saab Eesavist? Erinevalt esimesest pattulanguse loost (1Ms 3) näeme me Eesavi 
juures rohkem lihalikku soovi nälga kustutada kui faustlikku tungi oma kogemuse piire avardada. Patt tuleb ta ellu nagu „juhuslik" väär otsus, millel on saatuslikud tagajärjed. Osa tagajärgi olid korrigeeritavad. Seda näitab Jaakobi ja Eesavi leppimine (1Ms 33). Samas ütleb Heebrea kirja autor siiski: „Te ju teate, et kui ta pärastpoole küll tahtis pärida õnnistust, tunnistati ta kõlbmatuks; ta ei leidnud meeleparanduseks kohta, ehk ta küll seda pisaratega otsis." (Hb 12:17) Patul on alati ka tagajärgi, mis pole korrigeeritavad ja mis varjutavad nii patustaja enda kui ta järeltulijate elu.
Jaakobi poolt vaadatuna kõneleb see sündmus sellest, miks Jumala valik on olulisem kui looduse valik või inimlikud seadused ja traditsioonid. Sest vanem teenib lõpuks nooremat (1Ms 25:23). Sellest vaatenurgast nähtuna on Jaakobi katse, korrigeerida inimlikult oma saatust, samas ka oma elu kutsumuse ja mõtte teadvustamise lugu. Mitte see, mida ta kogeb oma sünnipärases igavese „teise" rollis, vaid see, kuidas ta ise ja ta ema sellesse suhtuvad, kujundab ta edaspidise elumustri ja kutsumuse. Jaakobi elu mõtteks ja kutsumuseks kujuneb rahulolematus teise kohaga elus. Jumal hindab ja õnnistab siin võitlejat isegi siis, kui ta võtted tekitavad küsimusi. Jumal on helde ja armuline, tema tee on kõrgem kui meie sünnipärane positsioon ja võimed, tema tahe on tugevam kui saatuse jõud.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Millised eelised on meile sünniga kaasa antud?
2. Kuidas me oleme neisse eelistesse suhtunud?
3. Oleme me endile antud positsiooni maha müünud või kasutame seda Jumala ja ligimeste teenimiseks?
4. Kas ja kuidas on võimalik lõputust „teise" rollist välja rabelda?
5. Kas me peame oma saatusega leppima või sellega võitlema?
6. Kas sünnis kaasaantud saatuse korrigeerimine võiks kellelegi kujuneda elu mõtteks?
