9/2009 Rinno Lige, Karismaatilise Episkopaalkiriku liige
Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on käega katsuda. See on aeg, mil tehakse kokkuvõte valitsejate poolt tehtust ja tegemata jätmistest, antakse mandaat jätkamiseks või kutsutakse laua ümber uued inimesed.
Kindlasti on valimiskabiinides ka hulgaliselt kristlasi, kes peavad andma oma eelistuse ühele või teisele kohaliku elu korraldajale. On ka mitmed kristlased, kes on julgenud ja leidnud kutsumuse teenida kohalikku kogukonda volikogus.
Olen tegelenud kohaliku poliitikaga nii aktiivselt kui passiivselt pikki aastaid. Vaatamata sellele hakkasin alles sel sügisel juurdlema küsimusele üle, kas kristlane käitub või peaks käituma valimiskasti ees või siis aktiivselt poliitikas osalejana kuidagi teisti võrreldes ennast kristlaseks mittetunnistava kodanikuga? Kas valimistel osalemine valija või valitavana on kristlase jaoks üldse oluline?
Kristlasena valimiskasti ees
Proovisin korraldada kiirküsitluse tuttavate seas, kellest arvasin, et nad on enda jaoks selle teema selgeks mõelnud. Üllatuseks oli see, et küsimus ise osutus üllatuseks. Enamus polnud sellele mõelnud.
Laias laastus kohtasin kahte lähenemist. Ühed vastasid, et valivad alati kristlast, kui see vähegi võimalik on. Teised eelistavad valida ennekõike spetsialisti, kes tunneb kohalikku elu, kuid on ka võimalikult eetiliselt käituv. Tema usulised veendumustest või kirikusse kuulumine pole nii tähtis.
Esimene lähenemine eeldab, et ka väiksema kogemuse ja teovõimega kristlane on volikogus alati parem kui mittekristlane. Siin ei lähtuta ka võimalikest erinevatest poliitilistest vaadetest, mis võivad kristlastel olla. Sellist lähenemist võib mõista, sest juba rahu ja üksmeele taotlemine, üksteisest lugupidamine ja oma töö tegemine „otse kui Issandale" on väärtused, mida poliitikult võiks loota.
Teine lähenemine eeldab, et ennekõike on vaja professionaalsust. Olgu selle väljenduseks siis oraatori võimed, et kogukonna ees seisvaid probleeme arusaadaval viisil esile tuua ja lahendusi selgitada. Või teisel jälle süsteemne mõtlemine ja analüüsivõime, mis võimaldab lahendusi leida ja otstarbekaimad otsuseid langetada. Samas eeldab see ka selget veendumust, et üks poliitiline vaade on teistest sisukam ja otstarbekam. Aga oluline on, et kandidaat on aus ja oma jutus ning tegudes siiras.
Nii ei saanudki suurt targemaks, millise kandidaadi poolt ma siis lõpuks hääletan. Mõlemad tunduvad olevat mõistlikud lähenemised, vaatamata sellele, et oma olemuselt on nad vastandlikud. Ehk otsin vastust valest kohast? Oh mis rõõm oleks valida kristlast, kes esindaks mulle sobivat maailmavaadet ja oleks tõeline poliitiline proff.
Kristlasena valimiskasti sees
Poliitikuna tegutsev kristlane on kohalikul tasandil väiksem erand kui riigis üldiselt. Valla- ja linnavolikogudes kohtab neid sageli. Kirikuõpetajad, preestrid ja kogudusevanemad on kohalikul tasandil tuntud. Juhul, kui nad tunnevad kutsumust volikogu töös osaleda, siis keskmiste ja väikeste omavalitsuste volikogudesse nad ka ilma suurema pingutuseta saavad. Samuti ei tohiks igal teisel tõsisel kristlasel olla raske valijate toetus saada, kui ollakse kohalikus kogukonnas tubli ja teada inimene. Ometi tundub, et liialt vähe on poliitikas Jeesusesse kui Lunastajasse uskuvaid kaaskodanikke.
Poliitika on räpane ja ebaeetiline äri! Kahjuks on see liiga levinud väide, mille näiteid armastab meedia tugevdada. Kõik poliitikud on salakavalad, ebaausad, korrumpeerunud valetajad, tühjade lubaduste loopijad ja langetavad otsuseid vaid isiklikke või korporatiivseid huve silmas pidades. Isegi kui see on vaid poliitikute kohta käiv kuvand, ei ole „sääraste kahtlaste tüüpidega" ühte lauda sattuda meeldiv. Kardan, et mitmed tõsised usklikud inimesed ei soovi kandideerida valimistel, kuna soovivad esindada sootuks vastupidiseid väärusi. Ometi istus Jeesus tölnerite ja patustega ühes lauas. Kristlikud poliitikud on igale vallale ja linnale hädavajalikud. Jeesus on andnud eeskuju teenimise tähtsusest, alandliku meele olemusest. Just seda me ju eeldame poliitikult – oma rahva ja kogukonna teenimist, mitte võimu teostamist.
Ühelt poolt on kristlasena poliitik olla väga raske. Sõltumata maailmavaatest, professionaalsusest ja elukogemusest on ju kristliku maailma vundamendiks armastus, andeks andmine, rahulik meel, ligimese aitamise ja toetamine. Paraku on praktilise võimufilosoofia aluseks pahatihti hoopis edevus, näilise tõemonopoli omamine, selle valimatu ja ebaviisakas pealesurumine, ärategemine, halvustamine, solvamine ja kõige tipuks kaasinimese õnnetusest rõõmustamine. Alandlik ei saa tavaarusaamas ju poliitik kuidagi olla, rääkimata siis vaenlase armastamisest. Kristlane poliitikas on otsekui Taaniel lõvide keskel.
Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise. Esimene ja olulisim on mastaabi vahe. Hoopis teine tera on teha tööd volikogus, kui sa tead, et selle kaudu oled teenimas Taevast Kuningriiki. See määratu erinevus võimaldab mitte ärrituda tühiasjadest, vabastab kärsitusest ja enese eksponeerimise vajadusest.
Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise.
Isiklikult kogetud Isa piiritu armastus annab innustust ulatada abikäsi kaaslasele, keda pori ja valega hävitada püütakse või kes on koorma all nõrkemas. Arusaamine igavikust aitab asjad ja sündmused sättida mõistlikku pingeritta. Mis mõtet on tegeleda populismi või poliitilise purusilmaajamisega, kui selle ilmsiks tulemine on paratamatu reaalsus. Isiklikul solvumisel ja kibestumisel ei ole samuti ruumi, sest see ei oma teadaolevas perspektiivis mingit tähtsust. Oh, mis imet – ei tuli ega lõvid suutnud Taanielile liiga teha.
Kristlane palvekambris
Nii valimiskasti ees, kui ka sees – kristlasel on armust teadmine ja kindel usk, et ennekõike me teenime Jumalariiki ja kui armastav Isa on minu poolt, siis kes saaks olla vastu. Võime olla kindlad ka selles, et see mida Isa tahab, on meile ja kaaskondlastele kõige parem. Oma tahet soovib ta meile teada anda nii selleks, et langetaksime targa otsuse valimiskupongi täitmisel kui ka oma võimete, aja ja võimaluste andmisel kogukonna teenistusse poliitikuna. Küsimuste vastused saame teada oma palvekambris, kus meil on täita ka kohustus eestpalveks kõigi valitsejate eest, et maailmas võiks olla õigus ja rahu.
