12/2014 
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär
Esmakordselt PÖFF'i (Pimedate ööde filmifestival) 18-aastases ajaloos kutsuti filme hindama ka kirikute esindajatest koosnev oikumeeniline žürii, mille üheks liikmeks oli ka allakirjutanu. Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku esindajana andis oma seisukoha isa Sakarias Leppik, kes vastas ka minus tekkinud küsimusele auhinna saanud filmide kohta.
Kas pole omapärane, et eesti kirikute esindajad nägid enim kristlikke väärtusi islamistliku riigi Iraani filmilooja Reza Mirkarimi filmis „Täna", kuid samas filmifestivali Grand Prix anti Belgia režissööri Gust van den Berghe filmile „Lucifer"?
Isa Sakarias Leppik: 
Ma ei pea seda tänapäevases läänemaailmas väga omapäraseks. Läänemaailmas, kus püsiväärtuste, nagu ausus, rüütellikkus, ustavus, kindel usk, abivalmidus, tähelepanu, hoolivus ja muu sellise muutumine relevantseks või vastavalt ihale kasutatavaks on igapäevane. Ei ole tarvis imestada siis ka seda, et Lääne-Euroopa heaoluriikide režissööride ja filmitootjate filmid ning lavastused teatris muutuvad üldistatult üha enam kaugenevaks loetletud väärtustest. Miks? Sest heaolu ähmastab usku ning see uinub ja Jumal ununeb. On üksnes „Mina Ise Tean Kõike" ja „Saan Alati Hakkama". Samas aga meelelisest lustist tekkiv igavus nõuab üha uusi ja teravamaid kogemusi. Eriti, kui vaimulikud kogemused puuduvad. Olen täiesti aus ja ütlen, et osa islami pärimusest (nt Pärsia maades šiiaislami puhul) ei tolereeri Lääne valgustusajast sündinud lapsukesi, nagu kõikelubatavus, eetiline nihilism või žongleerimine, inimese hinge salvestunud püsiväärtustega.
Gust van den Berghe film „Lucifer" on filmiajaloos suurepärane linateos oma uudse filmitehnoloogia, tegelaskujude ja rollitäitmiste, nostalgilise (kord pasoliniliku, kord bunjuelliku) esteetika, kunstnikutöö ning režiiga. See film jättis vaatajaile aga suure hulga küsimusi lahti. Ja ilmselt seetõttu valis PÖFF-i peažürii minu hinnangul just selle filmi parimaks. Tänane postmodernne Lääs ei taha ei filmis ega teistes kaunites kunstides otseselt selge maailmavaate esitamist. Euroopasse sammuv islam ei tee aga taolise mõtteviisiga mingeid kompromisse. Veel mitte. Seetõttu olid peažürii ja oikumeenilise žürii otsused täiesti hetkeolukorda kajastavad.
