02/2015 
Alar Kilp, TÜ politoloog
Ma usun, et valimispäeval on nii Jumala kui inimeste ees õige, valida selline erakond, erakonna kandidaat või üksik-kandidaat, nii nagu endale südames õige tundub. Igaüks meist on oma hääle täieõiguslik omanik. Igaüks meist võiks teha oma demokraatliku häälega just seda, mida ise õigeks peab. Meil on kõik õigused anda oma hääl naabrimehele või -naisele, tuttavale või sugulasele, kelle tõenäosus valituks saada on väike. Me kõik omame valimistel võrdset häält, sõltumata varast, kuulsusest või erinevast tööalasest ametist. Niivõrd võrdsed, kui me oleme valimispäeval valimiskasti juures, ei ole me poliitikas kusagil mujal. Sellepärast tasub kasutada oma kodanikuõigust ja kindlasti valida.
Keda valida, seda ma soovitada ei saa, kuna see ei oleks demokraatlik (demokraatiale on omane, et õigekspeetavaid valikuid on mitu ja see, mis õige, sõltub eelkõige valijast), küll aga saan esitada mõned üldisemad tähelepanekud.
Nii poliitika kui ka ühiskond laiemalt on muutunud rahvusvahelisemaks (vähem rahvuskeskseks).
Viimased küsitlused näitavad, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja Vabaerakonnal on üsna tõenäolised lootused ületada valimiskünnist. Kui see neil õnnestub, siis on hea, et nad toovad Riigikokku uut mõtlemist ja uut koosseisu. Ehkki on vaid aja küsimus, millal nad muutuvad üheks „vanadest erakondadest", on ajutine Riigikogu koosseisu värskendus kindlasti hea.
Kui nad ei ületa valimiskünnist, ei ole ka midagi lahti. Ehkki kõigi nelja suurema erakonna valimisnimekirjades on enamus kandideerijatest poliitikas vanad tegijad, on igas erakonnas uusi kandidaate hulganisti.
Mis on muutunud, võrreldes eelmiste valimistega? Nii poliitika kui ka ühiskond laiemalt on muutunud rahvusvahelisemaks (vähem rahvuskeskseks). 2011. a valimistel räägiti Keskerakonnast kui venekeelsete valijate erakonnast ja Savisaarest kui „mõjuagendist", täna taunitaks sellist mainekujundust. Kooseluseadus näitas, et on rohkem saadikuid, kes tahavad, et „meil oleks samamoodi, nagu on mujal Lääne-Euroopas". Et ühiskondlikku toetust või survet sellise seaduse vastuvõtmiseks ei olnud, võib öelda, et meie poliitiline eliit (Riigikogu saadikud) on rohkem rahvusvahelistunud, kui seda on meie ühiskond.
Meie kõrghariduspoliitika üheks seatud sihiks on samamoodi rahvusvahelistumine (ingliskeelsete õppekavade kasv). Kui meie õppejõud õpetavad homme inglise keeles mitmekeelsele ja -kultuursele õppijaskonnale ainet, mida nad täna õpetavad eestikeelses õppekavas meie omadele tudengitele, siis peavad nad kasutama mitte ainult rahvusvahelise levikuga õpikuid ja rahvusvaheliselt mõistetavaid näiteid, vaid nad peavad suurel määral võtma omaks need viisid, kuidas rahvusvahelises teadlaskonnas ja meedias asju mõtestatakse. Tänini oleme saanud mõtestada maailma ka eestlaste oma kogemusele toetudes või eestlaste ja eestluse seisukohalt lähtuvalt. Rahvusvahelises klassiruumis pole selleks enam eriti kohta. Kui juba Riigikogu ja ülikoolid rahvusvahelistuvad, siis ei pane sellele kindlasti kätt ette ka ettevõtjad.
Ma ei tea, kas sellistele arengutele on alternatiive. Kui ma vaatasin erakondade valimisprogramme, siis eestlusest räägitakse küll, aga reeglina mitte enam hariduse, ühiskonna, kultuuri ja ka riikluse alustalana, vaid millestki, mida oleks tore „ka alles hoida" maailmas, mis paratamatult muutub mitmekeelsemaks ja mitmekultuurilisemaks. Praegustel valimistel võtavad erakonnad palju tõsisemalt julgeolekut ja sotsiaalmajanduslikku õiglust (miinimumpalga tõusu, maksuvaba miinimumi tõusu) kui eestlust ja kultuuri. Aga senini on just eestlus ja kultuur olnud peamine ülikoolide ja Riigikogu omamise põhjus.
Jumalariigis ei ole meest ega naist, kreeklast ega juuti (Gl 3:28), reaalses ühiskonnas aga on nad olemas. Rahvusvahelistumine ei ole suurtele ja väikestele samasugune võimalus. Kui tööjõud liigub vabalt kogu Euroopas ringi, hajuvad miljon eestlast peagi rohkem kui poole miljardilises rahvaste katlas. Ka ei ole meie Rahvusringhääling BBCiga võrdne. Suurtega võrdseks saades väiksed kaotavad. Omaenda kodus võiks väike rahvas siiski ise hoida oma vaimu, oma kultuuri, oma haridust. Eestlusel põhinev kultuur on minu jaoks nende valimiste valikutekoht.
