02/2015 
Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht
Kui Sõbralt Sõbrale meeskond ligi kolm aastat tagasi esimest „Hoolime koos" laagrit puudust kannatavate perede lastele planeeris, unistasime, et sellest võiks saada algus millelegi suurele ja jätkusuutlikule. Nüüd, kolm laagrit hiljem, mõistame, et nende laagrite korraldamine ei ole mitte üksnes meie, vaid ka Jumala ‒ kes laagreid on oma õnnistusega saatnud ja juhtinud ‒ unistuste teostumine.
Juba möödunud suvel laagrist lahkudes soovisid vabatahtlikud oma südames lastega taas kohtuda. Loodetavasti juba talvelaagris. Ehkki meie meeskonnal puudus varasem talvelaagri korraldamise kogemus, on kahe aasta jooksul kasvanud soov nende lastega tegeleda tihedamini kui vaid korra suvel. Ehk isegi kõikidel koolivaheaegadel.
Nii astusimegi sammukese unistusele talvelaagrist lähemale ja kutsusime kokku suvel koos olnud lapsed ja vabatahtlikud. Veebruari alguses võttis Nuutsaku laagrikeskus vastu 55 last ja 12 grupijuhti, et koos üks tore talvine nädalavahetus veeta. Seekordne laagriteema oli „Head viljad" ning kolm päeva tegelesime rõõmu, headuse, enesevalitsuse ja kannatlikkuse teemadega.
Teades seda, kui positiivse tagasisidega on lapsed laagritest lahkunud, polnud meile üllatuseks, et need, kes on varasematel kordadel käinud, tahtsid väga tulla ka nüüd. Küll aga oli see üllatuseks ühele lastekaitsespetsialistile, kellele anti ülesandeks oma valla lapsed kohale viia ning seal neil silm peal hoida. Annela ei osanud ülesannet saades laagrist suurt midagi arvata. Ent kuuldes, laps lapse järel, nende vaimustust, kasvas temaski huvi. Üllatuslikult sai ta positiivse tagasiside ka oma kihlatult, kes aastaid tagasi Tartu Salemi koguduse kaudu oli Nuutsakule sattunud ning andis väga hea soovituse. Naise jaoks jätkusid üllatused laagrikeskusse jõudes. See, kui soojalt lapsed vastu võeti ja kui vaimustunud lapsed ise seal toimunust olid – nagu perekond, ja üldse mitte tüüpiline laager, kus lapsed peavad käima mööda joont. Ka kristlike väärtuste sidumine laagri teemaga, loomulikus, mängulises ja vabas keskkonnas, jättis temasse sügava jälje.
Viimasel minutil liitus meie vabatahtlike grupijuhtidega üks gümnaasiumieas noormees, kes alles hiljuti oli hakkanud käima Kolgata koguduse noortekatel.
Laagrisse jõudes ja oma grupi laste nimekirjale pilku heites oli ta üsna üllatunud, nähes seal mitmeid tuttavaid nimesid. Seda meeldivamalt aga oli üllatunud ühe valla sotsiaaltöötaja, kui noormeest seal tegutsemas nägi. Raineri (nimi muudetud) perekond on tema järelvalve all olnud aastaid ja seinini väga raskes olukorras. Tänu lahtisele peale on poiss aga suutnud raskustes perekonna elust välja murda ja elab täna sugulase juures Tartus ning omandab edukalt keskharidust.
Raineri lugu on meie jaoks justkui pilk tulevikku. Mõeldes kaugemale, soovime, et lapsed, kes on laagrieast välja kasvanud, võiksid kunagi ise olla need, kes suunaksid grupijuhtidena lapsi heade ja õigete väärtusteni, millele elus toetuda.
Täna planeerime juba suvist laagrit, kuhu lisaks Tartut ümbritsevate valdade lastele ootame esimest korda lapsi ka Narvast, kus on samuti palju peresid, kelle lapsed pole kunagi laagris käinud ning kellele tahame teha Jumala armastust nähtavaks.
Vahel me ei tea, millal unistame ainult oma, millal Jumala unistusi. Ent nähes, kuidas Jumal on puudutamas ja muutmas läbi „Hoolime koos" laagrite ja sealsete kohtumiste laste, vabatahtlike ja sotsiaaltöötajate elusid, usume, et oleme tunnistajateks, kuidas Jumala unistused teostuvad läbi ustavate inimeste. Olgu nendeks siis vabatahtlikud, kes õpingute ja töö kõrvalt pühenduvad võõrastele lastele, või sotsiaaltöötaja, kes aastaid suure südamega oma tööd teeb, või pastor, kes oma koguduse suure pere lapsed laagrisse toob, või suure pere ema, kes kogu laagrile kõik kolm päeva ustavalt süüa teeb. Julgegem siis teostada koos Jumalaga tema unistusi!
