3/2009 Meelis Kibuspuu, Tartu Kolgata koguduse juhatuse esimees
Meie majandus läbib raskeid aegu. Ka optimistlikumad analüütikud ei julge olukorra paranemist ennustada. Kõigil on vastuolulisi tunded, rida küsimusi ja erinevaid arvamusi. Kui palju see meid puudutab? Kas asi on tõesti nii halb kui kirjeldatakse? Kuidas peaksime käituma ja kas meie käitumine üldse midagi muudab?
Tänane majanduskriis puudutab organisatsioone ja inimesi erinevalt. On neid ettevõtteid, kes on sattunud tõesti raskustesse ega leia väljapääsuteed. Nad on astunud radikaalseid samme ja teinud valusaid koondamisi. Samas on neid, kellele uus olukord võib pakkuda võimalusi (peamiselt odavamate kaupade ja teenuste pakkujad, kes on võimelised paindlikumalt turuolukorrale reageerima). Nii mõnegi ettevõtte jätkusuutlikkus on aga suhtumise ja tahtmise küsimus. Kas oldi valmis möödunud perioodide kasumit tulevikku investeerima või rabas omanik seda vaid endale. Täna selekteeritakse välja need, kelle väärtushinnangud on enamas kui vaid rahas ja kasumis. Need on firmad, kes võtavad vastutust ka ühiskonna ees ja kellele töötajad, koostööpartnerid ning kliendid on enam väärt kui lihtsalt rikastumisvahendid. Kriisiolukorras toimub turupuhastumine, kus enesele orienteeritud ettevõtted peavad kas oma suhtumist muutma või nad lükatakse välja. Sellest võidab kindlasti tarbija. Inflatsioon ongi juba pidurdunud ja kaupade ning teenuste hinnad langevad.
Selline majanduse tsüklilisus on omane turumajandusele. Majandusteoreetik Adam Smith sõnastas juba 18. sajandi lõpul sellise iseregulatsiooni majanduses „nähtamatu käena". Kuigi see loob võimalusi tarbimiskäitumise mõjutamiseks ettevõtete poolt, on turu dikteerijaks eelkõige tarbija. Pakkumine turul sõltub nõudluse suurusest ja nõudluse kujundab tarbijakäitumine. Teine majandusklassik John Maynard Keynes õhutas 30ndate aastate majanduskriisi ajal riiki rohkem majandusse sekkuma, et stimuleerida nõudlust. Täna on ka Eesti riigil vaja pead murda, kuidas sekkuda „nähtamatu käe" suunamisse ja tagada jätkusuutlik majanduskeskkond (ettevõtluse toetamine, ekspordi soodustamine, maksupoliitika, dotatsioonid jms). Nende kahe pealtnäha vastandliku, kuid tegelikult teineteist täiendava majandusteooria vahel tuleb leida sobiv tasakaal. Kusagil ei toimi puhas turumajandus kontrollimatu „nähtamatu käe" kaudu, kuid samas ei soovi me ka Nõukogude Eestis valitsenud majanduspoliitikat.
Kuidas see kõik meid puudutab? Viimastel kuudel on pea 50 000 inimest kaotanud töö. Keegi ei tohiks öelda, et see teda ei puuduta. Ilmselt oleme täna tarbijatena kõik ettevaatlikumad ja tunneme ebakindlust tuleviku osas. Selline hoiak on eluterve, kuid samas tuleks mõistlikku tarbimist jätkata, sest tarbimismahtudest sõltub täna paljude inimeste töö. Nii ei saa päriselt nõustuda üleskutsega minimaalselt tarbida, vaid pigem tuleks õppima mõistlikult tarbima, kaupmeest hoolikamalt valida ja oma vajadusi ning võimalusi adekvaatselt hinnata. Kriis on aeg, mil kõik peavad uute oludega kohanema ja sõnastama enda jaoks kõige olulisemad väärtused.
Leibkonnad, kes on kaotanud töö või osa sissetulekust, peavad eriti hoolikalt oma kulutused läbi mõtlema ja ka raskeid otsuseid langetama. Kui napid sissetulekud võivad kujuneda pikemaajaliseks, peaks kaaluma suuremate kohustuste vähendamist (eluase, autoliising, suvemaja vms). Kindlasti saab edasi lükata vabaaja veetmisega seotud suuri kulusid (puhkusereisid, kontserdid vms meelelahutus). Hoiduma peaks kõikvõimalikest tarbimislaenudest ja veelgi enam lühiajaliste kallite laenude võtmisest teiste laenukohustuste katmiseks. See tekitaks lumepalliefekti ja viiks kiiresti pankrotti.
Ilmselt on neid, kes elasid ka seni oma esmavajaduste rahuldamise piiril. Nüüd võib aga ka nende täitmise muutuda väga raskeks. Sellises olukorras tuleks oma raskusi tunnistada ja häbi tundmata abi otsida. „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" (Õp 3:27) kutsub Piibel meid abivajajaid aitama.
Nii nagu riigi ja ettevõtete, nii on ka iga majapidamise jaoks oluline tagada jätkusuutlikkus. See tähendab, et oma kulud ja kohustused tuleb viia tasemele, kus neid suudetakse katta pikemaajaliselt. See ei pruugi õnnestuda päevapealt ja võib-olla ei olegi kohe vaja teha radikaalseid otsuseid. Paradoksaalsel kombel on jätkusuutlikkuse tagamise oluline eeldus ka oskus, elada üks päev korraga. Liigne muretsemine tuleviku pärast tekitab mõttetuid pingeid.
Majandamine on erinevate väärtuste vahetamise protsess. Igaühel tuleb enda jaoks olulised väärtused paika panna. Avalikkuses leviv hinnang majandusele on minu meelest täna liiga depressiivne. Käesolevas artiklis on esile tulnud mitmeid positiivseid tahke, mille on tinginud tänane majanduskriis. Oluline on säilitada usk ja teadmine, et kõige tähtsamad asjad siin elus ei sõltu rahast ja majandusolukorrast maailmas. Tuleks keskenduda sellele, mis meie elus on täna hästi. Kuni on tervist, hingame värsket õhku suhteliselt rahulikus maailmanurgas, meie kõrval on häid inimesi, võime endid pidada õnnelikeks sõltumata sellest, milline number on meie pangakontol. Elu sõltub suuresti sellest, kuidas sellesse suhtuda. Pühendugem rohkem oma peredele ja veetkem aega oma lähedastega ning hinnakem neid rohkem kui kunagi varem. Kalli puhkusereisi asemel võib ka lihtsalt perega jalutamas käia, lumes sumbata või lastega mürada. Nii ununevad vähemalt mõneks ajaks argimured, väheneb stressitase ja õpime elu hindama hoopis elutervemalt. Taevane Isa kutsub meid pühenduma eelkõige temale ja kaasinimestele ning mitte muretsema vaid majandusprobleemide pärast.
