06/2015 
Helle Liht, EBF asepeasekretär
Kas nad leiavad koha, kus komps maha ja pea padjale panna?
Põgenike teema on paari viimase aasta ja eriti selle kevade ühiskondlike arengute taustal saanud aktuaalsemaks kui kunagi varem. See on valus teema.
Valus sellele, kes on sunnitud või otsustanud põgeneda kas sõja, tagakiusu või katastroofi tagajärgede eest. Ei ole kerge maha jätta oma kodu, isegi kui see on puruks pommitatud, sest kodu ei ole ju ainult maja, milles elatakse. Kodu on juured, mälestused ja lootused, pere ja naabrid. Suurel osal põgenikel ei ole aga valikut, sest väga sageli on põgenemine ainus võimalus ellu jääda. Nad võtavad suure riski, sageli oma perede ja laste nimel, ning astuvad sõna otseses mõttes tundmatusse. Vähesed pambud turjal ja lapsed käe otsas. Hirmul. Nii nagu paljud eestlased teise maailmasõja ajal. Kas nad võetakse vastu? Kas nad leiavad koha, kus komps maha ja pea padjale panna?
Põgenike teema on valus sellele, kes otsustab oma uksed lahti teha ja võõra vastu võtta. Võõras on teistsugune. See tahab harjumist. Või pigem harjutamist. Kohanemise käigus tuleb õppida kuulama ja mõistma ning otsida võimalusi koos hakkama-saamiseks. Selle käigus tuleb tegeleda konfliktidega, mis tekivad erinevatest arusaamadest, harjumustest, kultuuridest ja religioonidest. Tuleb jagada. Ja võtab aega, enne kui sillad olijate ja tulijate vahel valmis saavad ja kannavad. Enda haavatavaks-tegemine on valus. Sest suure tõenäosusega saadaksegi haiget. Aga katsumusest väljutakse tugevamana.
Ja lõpuks on põgenike teema valus ka sellele, kes ei usalda oma turvalisust panti panna ega võtta riski tundmatu ees. See on endassesulgumise valu. Eraldumise ja üksijäämise valu. Tõsi, esialgu võib eraldumine ja endassesulgumine tunduda turvalisena, aga paraku on sealt vaid väike samm šovinismini. Ja see maksab valusalt kätte.
Eestlastena on meil võõraste suhtes väga raske usaldust ja osavõtlikkust üles näidata. Ilmselt on üheks põhjuseks meie sajanditepikkune kollektiivmälu, mis samastab võõra sissetungija, rõhuja, rüüstaja, vaenuliku elemendi ja oma ideoloogia pealesurujaga. Need pildid püsivad ja elavad meie keskel edasi.
Aga kas peaksime laskma minevikul – ükskõik, kuidas me seda tõlgendame – määrata oma tänast iseloomu ja identiteeti? Kas peaksime enda valu teiste jaoks elus hoidma ja edasi kandma?
5. Moosese raamatus on kirjas väga konkreetne nõuanne Iisraeli rahvale, kes on vabanenud võõra võimu alt, jõudmas peagi Tõotatud Maale ja loomas omariiklust. See on nõuanne rahvale, kellel on oht keskenduda eelkõige iseenese heaolu ehitamisele, ja kõlab nõnda: „Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal."
Selle käsu kohaselt ei pidanud Iisrael oma viljasaaki jagama mitte ainult oma pere ja religioossete juhtidega, vaid ka võõrastega, kes elasid nende maal. Teisest rahvusest ja religioonist inimestega, kellel ei olnud maad ja kes elasid nende keskel immigrantidena lühemat või pikemat aega. Iisraeli rahvas, olles ise orjana elanud võõral maal, kogenud rõhumist ja viletsust, teadis, mida see tähendab. Nüüd, peagi Tõotatud Maale jõudes, pidid nad oma orjapõlve kannatusi meeles pidama selleks, et uuel maal elades ei põhjustaks nad teistele samu viletsusi ja kannatusi, millest Jumal oli nad välja toonud. Iisraeli rahvas pidi võitma võõraste poolehoiu oma maal, tehes neile head nii nagu oma pereliikmetele, ja muutudes seeläbi ka ise tugevamaks.
Viimase poole aasta jooksul olen kohtunud paljude inimestega, kes kriisikolletes Ukrainas, Süüria naaberriigis Liibanonis ja Iraagis tegelevad iga päev sellega, et muuta sõja ja tagakiusu eest põgenejate elu vähegi turvalisemaks. Need on baptistikoguduste inimesed ja nende kogemus on väga inspireeriv. Põgenike abistamise kaudu on paljud varem peamiselt iseenda probleemidega tegelenud kogudused muutunud avatud, elujõulisteks ja ligitõmbavateks kogukondadeks. Nende kogemus on, et kes teisi kastab, saab ise kastetud. Ja nende jagatud armastuse kaudu on paljude valu pöördunud õnnistuseks.
